Meediakaja

Meediakaja RSS

Prügikast 4 ehk Miljoni vaade (Sirp)

08.06.2018
Tallinna Linnateatri ja Vana Baskini teatri „Miljoni vaade“, autor Paavo Piik, lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Martin Mikson, kostüümikunstnikud Martin Mikson ja Anna-Liisa Pärt, valguskujundaja Merily Loss, muusikaline kujundaja Riina Roose. Mängivad Evelin Võigemast, Saara Nüganen, Egon Nuter, Argo Aadli, Märt Pius, Kalju Orro, Märt Keerutaja, Helene Vannari, Rain Simmul, Anne Paluver, Liina Tennosaar, Raivo Rüütel jt. Esietendus 26. V Tallinnas Toom-Kooli 9.

Elmo Nüganeni „Miljoni vaatega“ on „EV 100“ teatriprogramm „Sajandi lugu“ jõudnud lõpusirgele: jäänud on veel vaid olevikku käsitlev „Isamaa pääsukesed“ ja lähituleviku visioone esitav „Tuleb / Ei tule“. Paavo Piigi kirjutatud „Miljoni vaates“ kõneldakse selle sajandi esimesest kümnendist. Loo keskmes on Egon Nuteri kehastatud pensionär Ants ja tema kinnisvarapärand, mille ümber mängitakse lahti nii uue ajastu uued petuskeemid kui ka Eesti varakapitalismis ilmnenud väetiks jäänud omaste hooldamise ja põlvkondade suhtluse uued valusad olukorrad.

Lavastus on koostöö mitmel tasandil. Eriliselt intrigeeriv on tõsiasi, et laval saavad kokku Elmo Nüganen koos Tallinna Linnateatri näitlejatega ning Vana Baskini teatri näitetrupp, samuti kirjutas Paavo Piik näidenditeksti koostöös lavastajaga. Kui hindan kõiki neid komponente eraldi või õigemini n-ö tavalavastuse kriteeriumide alusel, siis on tegemist vaieldamatult tundliku näidendi ning tugevate lavastaja- ja näitlejatöödega, kui aga oodata „Sajandi loo“ koostöölt mingit seda laadi sümbioosi ja sünergiat, mispuhul üks pluss üks võrduks esteetilises mõttes midagi enamat või muud kui kaks, siis valdas mind mõningane kahjutunne.

Olgu lisatud, et see tunne ei vallanud mind üksnes „Miljoni vaate“, vaid mitme teisegi „Sajandi loo“ lavastuse puhul. Võib-olla ongi see üksnes kõrvaltvaataja soovunelm, et ühes suurettevõtmises loosi tahtel kokku sattunud trupid hakkavad sellises eriolukorras sooritama imetrikke, mida igapäevatöös teha ei suudeta? Iseenesest innustava ja inspireeriva uudse olukorra kõrval, mida võimaldavad truppidele sellised pidupäevalavastused, kahandab see ehk ka igapäevatööks vajalikku laboratooriumi­vaikust, adeptide siseringisõnavara ja muid loominguks vajalikke tingimusi, mille toel trupid oma tööd teevad.

Mulle on tihtipeale tundunud, et teeme kriitikute ja žüriiliikmetena Vana Baskini teatri näitlejatele liiga. Õigemini ei tee isegi aktiivselt liiga, vaid jätame lihtsalt märkamata. Või kui täheldame Eesti teatripildis mingeid suundumusi ja nähtusi, mida võiks võrrelda Baskini estraadliku lavavõtme ja sotsiaalse hoiakuga, sildistame selle Vanalinnastuudio omaaegse ülipopulaarse lavastuste sarja tuules halvustavalt „Prügikastiks“.

Ülekohtune on see mitmes mõttes. Esiteks oli 1980. aastate Vanalinnastuudio, vaatamata oma meelelahutuslikule esteetikale, kindlasti omamoodi piiril kõndiv poliitiline teater, kus publik ei käinud lihtsalt naermas, vaid naermas misanstseenidesse põimitud sotsiaalse sõnumi peale. Sõnumeid dekodeeriti ja dešifreeriti loomulikult ka teiste tollaste teatrite lavastustest. Draama- või Noorsooteatris tuli seda teha kandvate pauside tagant, seejuures ka ise publikuna vaikimisi sõlmitud vaikimiskokkuleppest kinni pidades: kui kriitikuna liiga lärmakalt lavastuse „tähendust“ tõlgendama hakkasid, võis see paradoksaalselt kukkuda välja hoopis pealekaebamisena.

Estraadinäitlejal polnud aga võimalik paluda vaatajal lavalt saadud sõnumeid varjata: kui tegid oma tööd hästi, tunnustas seda publiku naer, ja kui publik ei naernud, siis polnud sõnumit sama hästi kui olemaski. Paraku muutus sellise teatrilaadi olemus ja ka n-ö ühiskondlik tellimus vabaduse tulles. Ega „Prügikastide“ autori Toomas Kalli kõrval olegi palju dramaturge, kes valdaksid ühiskondlikku satiiri samal tasemel.

Selline lavakarastus ei tähenda aga seda, et Baskini teatri näitlejatel puuduksid psühholoogilised pooltoonid. Nii Egon Nuter, Raivo Rüütel kui kõik teisedki „Miljoni vaates“ kaasa löönud teenekad näitlejad on ennast aastakümnete jooksul kehtestanud väga erisugustes teatrilaadides, kui neile selleks vaid võimalus on antud, olgu siis muudes kooslustes või mõne põneva külalislavastaja käe all omaenda maja seinte vahel. Selles seoses meenub ühe ereda näitena Vanalinnastuudios 1998. aastal lavastatud „Victor ehk Laste võim“, kus estraadinäitlejad said avaneda Jaan Toominga ekspressiivse režii ja Antonin Artaud’ omaaegse aatekaaslase Roger Vitraci dramaturgia kaudu hoopis harjumuspäratul moel, näidates, milline energia võib nõnda laval vallanduda.

Mitte et tahaksin seada selle lavastuse mingiks etaloniks, seda enam et kriitik saab lähtuda ikkagi tegijate püstitatud ülesandest, mitte oma soovmõtlemisest, kuid olin „Miljoni vaate“ eel suures ootusärevuses, millistesse kõrgustesse võiks Nüganeni psühholoogilise põhjaga metafoorne režii Vana Baskini teatri näitlejad lennutada. Kuid ootus polnud kindlasti ühepoolne – et millise kogemuse saavad näitlejad lavastajalt –, vaid ka vastupidine: mida lavastaja vastu saab. Siingi on kahel loomekooslusel üsna kaalukas kokkupuutepunkt: mitte ainult „Armastuses kolme apelsini vastu“, vaid ka oma edasises loomingus on Nüganen näidanud oma andelaadi haakuvust commedia dell arte kiirreageeriva koomikaga, mille pinnalt leiavad Tallinna Linnateatri ja Vana Baskini teatri näitlejad kindlasti hõlpsasti ühise keele.

Sellises võtmes on Nüganen näidanud ka oma sotsiaalset närvi, sest otsene sotsiaalseid probleeme lahkav dramaturgia näib olevat tema igavikutaotluslikule lavakeelele võõras. Võib-olla just see kiskus ka „Miljoni vaate“ Nüganenil natuke olmeliselt maadligi. Seda öeldes ei taha ma kaugeltki väita, justkui oleks mindud kergema vastupanu teed. Usun, et just Nüganenile endale oligi see sotsiaalse dominandiga proovikivi intrigeeriv, seda enam et Paavo Piik kirjutas näidenditki Nüganenilt impulsse saades. Tundub, et kahe trupi omavahelises suhtekeemias jäi siiski puudu just see element, mis lavastuse maast lahti tõstaks, ning selle võtme annab ette juba näidend.

Jällegi, kui eraldi võtta, on tegemist hingemineva looga, kus pole juttu üksnes dementsuse ilmingutega pensionärilt kinnisvara välja petvast aferistist ja kogu selle skeemi ümber tantsu löövast lähisugulaste ringist, vaid pere- ja põlvkonnasuhtest postsovetlikus ühiskonnas laiemalt. Kui Alvis Hermanis lavastas 2003. aastal Riia Uues teatris oma „Pika elu“ ühisköögi ja -käimlaga korteris sõnatult oma igapäevatoimingutega hõivatud vanureist, mõjus see mitmetele välisvaatlejatele lausa šokeerivalt: võis jääda mulje, justkui püütaks pensionäre lavastuses mõnitada. Hermanis tõi siiski esile pigem just selle eluõhtu kurva üksindusparatamatuse, mis on näiteks põlvkonniti koos elavaile lõunaeurooplastele arusaamatu.

See tasand kajastub valusalt ka „Miljoni vaates“, kus näidatakse pärandi ja peresuhete problemaatilist kokkukuuluvust. Ega näidendis käsitletagi neid teemasid lausa argises olmerealistlikus võtmes. Antsu ja petturist Pilleriini (nähtud etendusel Saara Nüganen) dialoogides on mõlemapoolset mängulisust: kui neiu moonutab reaalsust teadlikult ja pahatahtlikult, siis vanamees justkui hägustuva psüühika tõttu, kuid tekkivais suhterägastikes pole sugugi üheselt selge, kes kelle üle mängib.

Näitlejad moodustavad tugeva ansambli, saades igaüks – kes tuntud headuses, kes seni tundmata küljest – ka pisut soleerida. Eriti rõõmustasid just need hetked, kus näitleja avanes mingist varem nägemata küljest ning seetõttu oligi pisut kahju, et Vana Baskini teatri näitlejate puhul oli lavastaja kohandunud liigselt just nende juurdunud ampluaale. Sellest murdis jõuliselt läbi Egon Nuter, kelle psühholoogiline näitlejameisterlikkus pole muidugi ka varem saladus olnud: tema toob tegelasse kaasa oma isikupärase sooja aura, muutes seeläbi vanamehe riukad veelgi riukalikumaks. Tallinna Linnateatri poole pealt mõjus väga värskelt Rain Simmuli Aare. Välise plastikaga vormitud koomiku­talent pole muidugi temagi puhul üllatus, kuid oma enamjaolt sügavustesse kaevuvate rollide slepis ei saa ta kuigi tihti pretensioonitult laval lustida.

Niisiis, näidendi teema on valus ja vajalik ning lavastus loodud tugeva vormiga, kaasa mängimas Toom-Kooli 9 räämas ruum. Kui aimata ülesandepüstitust ja püüda hinnata selle teostust, siis ei olegi midagi ette heita. Ometi kripeldab tunne, et nii dramaturgile kui ka just klassikalavastuste poolest tuntud ja tunnustatud lavastajale on ülesanne lavastada vahetu lähiminevik olnud justkui põnev, aga ühtaegu keerukas ja kohati pärssivgi.

Toomas Kalli „Prügikast ehk Alguse asi“ (1993) ja „Prügikast 2 ehk Põhi paistab“ (1994) lähtuvad olevikust Laari esimese valitsuse aegses Eesti Vabariigis ning nagu näha näidendite alapealkirjast, siis loodeti tollases intensiivses ajas kahe aastaga ühiskondliku prügi lavaline käitlus ammendada. Ometi tõi masuaeg sellele täiendust ja 2009. aastal sündis „Prügikast 3 ehk Masurka“. Kui igavikulise klassika puhul saab mängu tuua fantaasia, unistused ja ideaalid, siis oleviku või lähimineviku sotsiaalkriitilise kujutamise puhul distsiplineerib olustikutõe mõõdik. Piigi ja Nüganeni valik ongi selgelt selle poole kaldu ja tulemuseks tugev „Prügikast 4 ehk Miljoni vaade“, kus lavastaja on ka esteetiliselt tundnud respekti ja mängulist hasarti aimata ja rakendada koostööpartnerite teatrilaadi.

Loodan siiski väga, et koostöö oli mõlemale poolele nii meeldiv, et kui aastapäevapidustused läbi, siis kirjutab Piik ja lavastab Nüganen ka midagi sellist, kus Nuter saab särada Svidrigailovina ja Paluver Ranevskajana ning lavaenergia tõuseb olmereaalsusest kõrgemale.

Madis Kolk
Sirp, 8.06.2018