Meediakaja

Meediakaja RSS

Mihkel, palun hinga (Virumaa Teataja)

14.10.2017
Kui on teada, et lavale astuvad vennad Piusid, arvatakse ilmselt kohemaid, et tuleb lõbus õhtu. Oletasin seda minagi ja jätsin kangekaelselt lugemata rohked arvustused, tegelikult oleks võinud läbi lugeda koguni terve näidendi, kui tahtnuks. Aga ma ei tahtnud.

Niisiis, minu üllatuseks hakkas esiotsa päris naljakaid hetki pakkunud lugu aina kindlamini kurssi võtma Elu Tõsisele Teele. Ning sellestki oli vähe. Aga kõigest ei saa ju rääkida.

Laval on Märt ja Priit Pius, kehastades kaksikvendi. Nad räägivad oma lihtsas, Freddy Kruegeri, Rambo ja Rocky plakatiga ehitud seintega toas, kus riiulil kõrgub uhke virn õllepurke, ENE-de rivi ja hulk kassette, oma loo. Markuse ja Mihkli loo, mitte enda oma.

See lugu algab nõukogude ajal ja lõpeb 18 aastat hiljem. Ning selles on kõigile midagi tuttavat. Ema tuleb ühel päeval poest pika kurgiga ja poisid näsivad seda pöörase mõnuga. Kertu toob lasteaeda tingud ja täid. Vennad panevad raudteele kopikaid ja jooksevad enne rongi tulekut peitu. Londid, mis tekivad sukkpükste varbaossa. Kirikust saadud Snickersid.

Aga siis. Kõige ilusam heli on venna hingamise heli. Rahu hääl on kartulikoorimise hääl. Ma ei õppinud meelega kingapaelu siduma, sest kui ema mind aitas, pidi ta mind kaisus hoidma. Te võite kõik minu vere ära võtta ja Mihkli sisse panna. Mihkel, hinga, palun, kuuled või?

Esimese vaatuse sagedaste naerupahvakutega lahedast atmosfäärist saab teiseks vaatuseks pingeline õhustik, kus püütakse vendade huulilt iga sõna – ja kardetakse neid. Pisarate tõrjumiseks tuli neelatada, kahtlaselt läikisid ka poiste silmad laval. Ja vennaarmu, mõõtmatut kui taevas, võis selgelt näha igaüks, nii Markuse kui ka Mihkli, nii Märdi kui ka Priidu pilgus.

Marju Lina
Virumaa Teataja, 14.10.2017