Hobuveski

Aadress: Lai 47  
Istekohtade arv: teatrietendusteks mahutab keskeltläbi 100 vaatajat.

Ligipääs ratastooliga on olemas; liikumispuudega inimestel palume enne etendust võtta ühendust Tallinna Linnateatri müügijuhi Greete Uustaliga (g.uustal@linnateater.ee, 6650 888).

Kui soovid rentida Hobuveskit üritusteks, pöördu maja perenaise Margot Böttcheri poole.

Hobuveski ajalugu

Praeguse Laia tänava lõpus asuv ümara põhiplaaniga paekivist hobuveski leidis ürikutes esmakordselt mainimist juba 1379. aastal. Veski on läbi aegade kuulunud Tallinna linnale.

Keskaegne Tallinn oli elav kaubalinn, mille üks olulisemaid kaubaartikleid oli viljavedu. Kuna väljaspool linnamüüri asuvaid vesiveskeid ei olnud võimalik kasutada piiramise ajal või siis, kui valitses veepuudus, jahvatati sellistel puhkudel jahu hobuveskis. Niisugune jahvatussüsteem, mis oli tuntud juba antiikajal, erines teiste veskite omast vaid selle poolest, et veskikivide ringiajamiseks kasutati hobujõudu. Korraga ajas alumisel korrusel asuvat veomehhanismi ringi kaheksa paaridena rakendatud hobust, ülemisel korrusel asus jahvatusseade. Et maapind asus tol ajal oluliselt madalamal, moodustas praegune kelder tõenäoliselt hoone esimese korruse.

Kuna hobuveskit kasutati vaid perioodiliselt, seisis see tihti tühjana ja lagunes ning 14.-16. sajandist on säilinud mitmeid märkmeid teostatud remonditöödest. Üks ulatuslikumaid remonte toimus 1540ndatel aastatel, mil parandati ja uuendati veskiseadet. Hobuveski kasutatavaks muutmine oli teravalt päevakorras nii Liivi sõja kui ka Põhjasõja ajal. Pärast Põhjasõja lõppu jäi maja taas tühjalt seisma ning 1732. aastast pärineb teade, et veski on „täiesti kõlbmatuks muutunud“. Hoone oli kasutuses suurtükiväe komando laoruumina.

1757. aasta tulekahjus sai hobuveski tugevasti kannatada, nii et alles jäid vaid müürid. 1772. aastal anti hoone rendile bürgermeister C. N. Hetlingile, tingimusel, et ta sellele katuse peale ehitaks ja veski töökorda seaks. Kordategemine venis ja pole teada, et veskit pärast põlemist veel sihtotstarbeliselt kasutatud oleks.

Hoone tänane madalakaldeline katus ja lai profileeritud karniis pärinevad põlemisjärgsest perioodist, arvatavasti 18. sajandi lõpust. Sarnaste ehitiste näitel ja ajaloolist ehitustehnikat silmas pidades võib oletada, et varasem katus oli tunduvalt järsema kaldega, kuigi ühtegi hobuveski vaadet eelnevast perioodist säilinud ei ole.

Läbi 19. sajandi üüriti hobuveskit erinevatele asutustele ja isikutele. Üheks hilisemaks rentnikuks oli Oleviste kogudus, kes hoidis seal matusetalituse tarbeid ja surnuvankreid. Alates 1950. aastast kasutati hobuveskit raidkivide ja teiste kultuuriväärtuslike detailide laona. 2001. aastal restaureeris AS Restor hobuveski Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti tellimusel, mis tehti eesmärgiga rajada sinna raidkivimuuseum. Muuseumiplaan jäi katki ning alates 2003. aastast on Hobuveski olnud kasutusel Tallinna Linnateatri ühe mängupaigana.

(Tutvustuse koostamisel on kasutatud AS Restori ülevaadet, mis tugines järgmistele allikatele: Hobuveski. H. Üprus. Teadusliku Restaureerimise Töökoda. Tallinn 1953. TKA N.9.508; Hobuveski. Lai tn 47, Tallinn. Museaalseks vaatamisväärsuseks kohandamise eritingimused-ettepanekud. KRPI. Tallinn. TKA N.3.1093.B.)


Linnateatri avalooks Hobuveskis oli Jaanus Rohumaa luuleetendus "Mandragora". Hetkel mängitakse Hobuveskis lavastusi "Armastus ja raha" ning "Hiirtest ja inimestest".