Sündmused

Sündmused RSS

Lisalugemist: "Rätsep"

08.11.2006

Seekordsel "Talveöö unenäo" festivalil esindab Tallinna Linnateatrit lavastus "Rätsep". Lisalugemise huvides toon alljärgnevalt ära Teatriaasta.ee portaalis ilmunud teatrimulje, autoriks Arne Merilai.

Arne Merilai: Linnateater teeb ja ei tee nalja


Mart Kolditsa lavastatud “Rätsep”, kuigi postmodernistliku valupunktiga, näitab klassikalist head kujunditunnetust. Et seda avada, tsiteerin üht vana Marie Underi linnalegendi:
Sõdalasel Pontusel käis kummaline kihu: / langenute nahad nülgis, jättes paljaks lihu. // Nahkureil neid parkida ja pehmitada lasi: / inimnahast teha — iga nahast tehtav asi. („Nahakaupleja Pontus”)

Mrožek on tänapäeva pöörase inimsööjarestorani (vaevalt, et seda oma igapäevaelus märgatakse) allegooriline kriitik. Ta kõneleb justnimelt inimese nülgimisest – sellest, mida meedia meiega iga päev teeb. Tõmbab meie pildi, millest loob kuvandi, oma masinasse ehk purki, võtab n-ö naha maha, töötleb seda meelevaldselt, garneerib ilusamaks või koledamaks, seob täiesti kõrvaliste motiividega, ja siis õmbleb selle ülikonna meile selga tagasi. Stiilselt või räpakalt, kuidas heaks arvab. Ühtlasi tiražeerib ja määrib pähe tuhendetele, kujundades trende. Mõni ajusaagim seda ainult ootabki, turustab oma nahka naudinguga ja sinna koguneb glamuur ning raha. Teisi see kohutavalt ahistab, kolmandad ei mõista muhvigi. Tegelik sisu kaob selles protsessis ära, lükatakse eemale, asendatakse simulaakrumite reaalsusega, nii et koopiate maailma enesepeegeldusest on saanud uus tegelikkus. Väline vorm määrab inimese olemuse ja mis kinni ei jää, saab kinni löödud. Indiviid püütakse alandada funktsiooni täitjaks, isikupärata muutujaks logistilistes võrrandites. Isiksuse asemel habitus, mingi väline roll. Inimesel puudub kontroll selle üle, ta on manipuleeritav mannekeen.

Meediatehnoloog, reklaamikunstnik, poliitideoloog lõksutab kääre ehk rakendab võimu ja teeb kuvandiga, mis tahes: lõikab juurde kangelaseks, lõikab maha tsirkusekronuks või heal juhul lõikab ümber nii, et asja olemus siiski enam-vähem säilib. Kõik on ohvrid: neist võib teha geeniusi või kloune, kuidas himu on. Kuningas muudetakse mungaks või Poola torumeheks, metsakolka Rümbast ja Nutsakust haibitakse uus valitseja ning arvamusliider. Vormid vallutavad sisu, meedium trügib sõnumiks, sekretärid ja mänedžerid haaravad võimu nagu Brežnev, rahvaesindajad avastavad, et esindavad vaid iseendid. Vabadus pöördub vangistuseks ja hüperreaalsus õgib ära reaalsuse nagu vanajumal Loki Päikese. Head isu talle!

Minu meelest on see Mrožeki kõige jõulisem ja filosoofiliselt sügavam näitemäng, väga tulevikku vaatav ja igikestev, veelgi kõnekam kui kuulus „Tango”. Viimase protestivimm elab edasi Vaino Vahingu „Suvekoolis”, mis on „Tango” ja „Kõrboja peremehe” ühendus freudistlikus võtmes. Linnateatri ekraanile tõstetud kujund on röntgenoloogiline ja võimas, plahvatab lava piiridest välja. Kulminatsioonis ununeb suurepärane näitlejaansambel ja vaimukas kostüümitrama ning igapäevaelu metafüüsiline troostitus ja terror matab ühtäkki hinge. Muidugi, Mrožekile oli tähtis ka poliitiline alltekst, kuidas mingid kaukaasia mägedepojad ühe aristokraatliku riigi pahupidi pöörasid, et seejärel ise vanu kombeid matkima hakata ja kõik kordub farsina. Samuti Schilleri „Don Carlose” romantilise vabadusiha ja reetmise tragikomism. Küsimus on aga palju üldisem, mitte ühes või teises diktaatoris, nende hallides kardinalides ning skalpeerimise rituaalides, vaid neis lõputult sigivates hordides, mille nimi on Leegion. Vabandust, PR. Sellisne copy-paste rätsepate aeg.

Näitemäng on sügavuti moraliseeriv, kutsub meediarahvast vastutustundele ja publikut silmamoondustest läbi nägema. Peegel asetatakse kõigi, nii verelihal rümpade kui ka elektrooniliste nahaparkalite, ette. Linnateater teeb ja ei tee nalja.