Sündmused

Sündmused RSS

1905. aasta revolutsiooni tausta

22.05.2008

Neljanda päeva hommik Rummusaares. Hommikusöögiks tõhus puder ning vorstileiba. Eile öösel laksutas siin ööbik. Pärast hilisõhtust sauna kajas metsavaikuses geniaalne laul.

Refereerin internetist leitud materjali 1905. aasta revolutsiooni kohta. Huvilistele taustaks. Saab end "Wargamäe Wabariigiga" lainele viia. (Allikas estonica.org)

1905. aasta jaanuaris alanud esimene Vene revolutsioon kujunes pöördepunktiks Eesti ajaloos. Suurt osa impeeriumist haaranud revolutsiooni vallandas järjest laienev lõhe moderniseeruva ühiskonna vajaduste ja Venemaa lootusetult aegunud ühiskonnakorralduse vahel. Sageli stiihilistes vastuhakkudes kulmineerusid vastuolud isevalitsuse ja rahva, ettevõtjate ja tööliste, mõisnike ja talupoegade, impeeriumi koloniaalrežiimi ja diskrimineeritud vähemusrahvuste vahel. Eestis oli revolutsioon suunatud nii isevalitsuse kui ka kohalike baltisaksa ülemkihtide vastu — demokraatlikke ümberkorraldusnõudmisi kutsusid ühtviisi esile poliitilise vabaduse puudumine, feodaalkorra jäänused ja balti aadli seisulikud privileegid, maapuudus ja rahvuslik rõhumine. Sajandi alguseks end poliitiliselt teadvustanud eestlased astusid 1905. aastal esimest korda välja aktiivse suurjõuna. Vabadusliikumine, milles olid raskesti eraldatavalt põimunud teineteisega läbi sotsiaalne ja rahvuslik alge, haaras suuri inimhulki ja võttis enneolematu ulatuse. Esmakordselt toimusid Eestis poliitilised üldstreigid, suurmeeleavaldused ja rahvakoosolekud, samuti valitsusevastane relvavõitlus.  


9. jaanuaril Peterburis Verise Pühapäevaga alanud revolutsioon vallandas esimesed meeleavaldused ja streigid Eestis juba kolm päeva hiljem. Valdavalt rahumeelse protestiliikumisega ühinesid peale tööliste tudengid, haritlased ja õpilased, aga ka mõisatöölised ja taluperemehed maal. Erineva ulatuse ja kestvusega aktsioonid jätkusid läbi kogu kevade ja suve, suurim poliitiline väljaastumine leidis kogu Eestis aset 1. mail.  


Pärast Nikolai II kodanikuõigusi lubava manifesti avaldamist 17. oktoobril 1905, asutati Eestis esimesed legaalsed erakonnad: rahvuslik-liberaalne Eesti Rahvameelne Eduerakond, sotsiaaldemokraatide-föderalistide Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus ning baltisaksa konservatiivne Balti Konstitutsioonipartei. Samal ajal loodi esimesed ametiühingud ja valiti Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu. Sisuliselt olid peaaegu kõik eesti erakonnastunud või erakonnastumata poliitilised voolud ja liikumised valitsusega opositsioonis. Taotleti demokraatiat ja kodanikuõigusi, enamasti ka rahvuslikku enesemääramisõigust, autonoomiat ja omavalitsust — kogu poliitilise spektri ulatuses apelleeriti rahva nõudmistele.  


Revolutsiooniline liikumine Eestis saavutas aasta jooksul üha kasvanud pingete õhkkonnas oma kõrgpunkti 1905. aasta sügisel. Oktoobris toimunud ülevenemaalisest poliitilisest üldstreigist võttis Eestis osa üle 20 000 tööstustöölise ja raudteelase, s.o. kolm neljandikku nende üldarvust. 16. oktoobril 1905 tulistas sõjavägi Tallinna kesklinnas sotsiaaldemokraatide organiseeritud tööliste poliitilisel manifestatsioonil osalejaid; 94 inimest tapeti, üle saja sai haavata. 27.–29. novembril toimus Tartus üle-eestiline rahvaesindajate kongress, mis lõhenes kaheks eraldi koosolekuks, millest ühel nõuti põhiseaduslikku korda ja ähvardati valitsust passiivse vastupanuga, teisel kutsuti üles isevalitsust kukutama ja moodustama revolutsioonilisi omavalitsusi. Umbes 50 vallas moodustatigi vallavalitsuste asemele talurahvakomiteed, mida mõnel pool nimetati “vabariikideks”. Paljudes valdades seadis rahvas omal algatusel sisse emakeelse õpetuse vallakoolis, sulges kõrtsid, boikoteeris tsaariametnikke, keeldus maksude maksmisest ja nekrutite andmisest.  


Novembris–detsembris kuulutas valitsus Balti kubermangudes välja sõjaseisukorra. Detsembris purustasid, põletasid või rüüstasid linnatööliste ja nendega liitunud talupoegade salgad ühe nädala jooksul (12.–20. detsembril) peamiselt Põhja-Eestis 160 baltisakslastele kuuluvat rüütlimõisat (s.o. iga viienda mõisa) ja 40 viinavabrikut. Mässajaid ajendas tegutsema massipsühhoos ja irratsionaalne viha mõisniku kui igipõlise rõhuja vastu, kellele taheti maksta kätte kogu “700-aastase orjapõlve” eest. Mõisnike materiaalsed kahjud ulatusid 3,2 miljoni rublani, märatsemises hävis suure ajaloolise ja kultuurilise väärtusega hooneid ja esemeid. Ehkki põletajate seas oli sotsiaaldemokraate, ei kiitnud ükski eesti erakond neid aktsioone avalikult heaks.  


Revolutsiooni mahasurumiseks Baltimaades kasutas tsaarivalitsus sõjaväge, mille üldarv regioonis ulatus 19 000 meheni. Spetsiaalsed karistussalgad, mida abistasid ja suunasid baltisaksa mõisnikud, lasid ilma kohtu ja juurdluseta 1906. aastal maha üle 300 inimese, lisaks mõistsid sõjakohtud surma ligi 200 inimest. Ihunuhtlust sai ligi 600 süüdistatavat, sadu pandi vangi ja saadeti Siberisse. Kogu Vene impeeriumis karistussalkade poolt tapetuist langeb Eesti ja Läti arvele üle poole. Repressioonide kartuses põgenes suur osa eesti poliitilistest juhtidest välismaale. Teiste reaktsiooniliste karistusmeetmete kõrval lõpetasid keskvõimud pahempoolsete erakondade ja organisatsioonide tegevuse, sulgesid ametiühingud ja uuendusmeelsed ajalehed. Baltimaades puhkenud revolutsioon ning selle metsik mahasurumine pälvisid tähelepanu kogu Euroopas, kus hakati teadvustama eestlaste ja lätlaste olukorda ja probleeme.  


Eestlaste kõrval vähendas revolutsioon ka baltisakslaste usaldust Vene võimude suhtes. Valitsuse nõrkus ja suutmatus mõisnikke rahva viha eest kaitsta ajendas balti aadli esindajaid otsima toetust Berliinist ja sondeerima pinda Baltimaade võimalikuks ühendamiseks Saksamaaga.