„Narkootikumid ja alkohol ei ole mind mitte kunagi alt vedanud. Nad on mind alati armastanud. On olemas keemilised ühendid, mille ma saan suunata oma vereringesse ning mis muudavad maailma täiuslikuks. See on ainus absoluutne tõde. Ma käitun nõmedalt, sest te tahate seda kõike mult ära võtta.”

Emma elas oma elu lahedaimaid aastaid. Nüüd on ta võõrutusravikliinikus. Esimene samm tervenemise suunas on oma probleemi tunnistamine. Aga probleem ei ole Emmas, probleem on kõigis teistes. Ta peab rääkima tõtt, kuid ta on piisavalt tark teadmaks, et sellist asja ei ole olemas. Kui iseenese mürgitamine tundub olevat ainus viis, kuidas selles modernses maailmas ellu jääda, siis miks peaks üldse keegi tahtma veel kunagi kaineks saada?

Duncan Macmillan (s 1980) on Briti näitekirjanik ja lavastaja. Lisaks näidenditele on ta kirjutanud ka kuuldemänge ja filmistsenaariumeid. Tema näidend „Inimesed, kohad ja asjad” nomineeriti 2016. aastal Olivieri auhinnale parima uue näidendi kategoorias.

Tähelepanu! Lavastuses kasutatakse rohkelt tugevaid valgusefekte, valju muusikat ja lavasuitsu (lavasuits on tervisele kahjutu) ning suitsetatakse. Lavastus on alla 12-aastastele mittesoovitatav. 



Preemiad 

Diana Leesalu - Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2017
Evelin Võigemast - Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naispeaosa eest, 2017
Indrek Ojari - Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meeskõrvalosa eest, 2017


Meediakaja

Diana Leesalu lavastab Tallinna Linnateatris lugu sõltuvustest, kultuur.err.ee, 18.10.2016
Evelin Võigemast. Enne esietendust., Vikerraadio, 29.10.2016
Kui uimastisõltuvuse taga ei olegi ilmselget traumat?, Eesti Päevaleht, 02.11.2016
Sissejuhatus filosoofiasse narkoromantilisel meetodil, Sirp, 18.11.2016