Sirp: " Pööra paremale! Ja nüüd tantsi!" Intervjuu Rimini Protokolli lavastaja Jörg Karrenbaueriga

Rimini Protokoll tuleb „Talveöö unenäole” osalusteatrilavastusega, mis viib inimesed audioavastusretkele läbi talviselt külma ja pimeda Tallinna. 


Tallinna Linnateater korraldab 8. – 13. detsembrini teatrifestivali „Talveöö unenägu”, kuhu seekord on kutsutud lavastused Saksamaalt, Prantsusmaalt, Soomest ja USAst. Mitmekülgse teatrikeelega ja aktuaalseid nähtusi käsitlevate festivalilavastuste seas on üks omalaadsemaid Berliini kuulsa teatri HAU (Hebbel am Ufer) katuse all juba rohkem kui kümme aastat tegutseva loomingulise kollektiivi Rimini Protokoll lavastus „Remote Tallinn” („Tallinn distantsilt”). Poolesajast inimesest koosnevale grupile jagatakse välja kõrvaklapid, millest kostuv tehishääl (sarnaneb GPS-seadme või lennujaama teadustaja häälega) juhib neid retkel läbi talvise Tallinna. See on linnaruumi viidud lõbus ja kaasahaarav mäng, ent seejuures ka intrigeeriv mõtteharjutus teemal, millisel määral laseb inimene ennast tänapäeva tehnikal kontrollida ja käsutada. Rimini Protokoll on etendanud samalaadset lavastust ka Berliinis, Peterburis, São Paulos, Viinis, Lissabonis, Zürichis, Bangalore’is, Avignonis, Baselis jm. 
 
Tänavu kevadtalvel käis Tallinnaga tutvumas ja marsruuti välja valimas „Remote Tallinn’a” kaaslavastaja Jörg Karrenbauer, kes koos kontseptsiooniautori, stsenaristi ja lavastaja Stefan Kaegiga annavadki „Talveöö unenäol” etenduvale lavastusele näo. Karren­bauer on õppinud Berliinis teatriteadust ja võrdlevat kirjandusteadust, mille järel asus ta lavastaja assistendina tööle Hamburgi Deutsches Schauspielhausi, kus tegi koostööd saksa dramaturgi, lavastaja ja teatrijuhi René Polleschiga (tema lavastust „Pablo Säästumarketis” nägi 2006. aastal Rakveres „Baltoscandalil”). 2003. aastal Hamburgis puutus Karrenbauer esimest korda kokku Rimini Protokolliga ja sealt saigi alguse nende koostöö. 2006. aastal tõid Kaegi ja Karrenbauer välja bulgaaria rekkajuhtide elu käsitleva lavastuse „Cargo Sofia – X” („Veos Sofia – X”), mida 2008. aastal etendati ka Tallinnas. Rimini Protokolli kõrval on Karrenbauer töötanud koos mitmete saksa dramaturgide ja lavastajatega, nende seas Gesine Danckwartiga, kellega kombatakse uue meedia kasutamise ja internetipõhise lavastusruumi piire. Karrenbaueri sõnul jääb tema tegevus enamasti lavastamise ja mänedžeritöö vahepeale.

Rimini Protokolli lavastuses „Remote Tallinn” uuritakse, kuivõrd laseb inimene ennast tänapäeva tehnikal mõjutada. Kuidas teile tundub, kas tehniline progress, igasugused tehnilised vidinad ja võrgutehnoloogiad on teinud elu kergemaks ja rikkamaks või vastupidi, vaesemaks?
„Remote Tallinn’aga” ei ürita Rimini Protokoll olla tehnoloogiapõhise teatri esirinnas, pigem kasutame tehnoloogiat – ja seda üsna tavapärasel moel – selleks, et jutustada inimesekeskset lugu. Tehnika peab teenima inimest, mitte teda valitsema. Vaatame ja üritame mõista, mis on juhtunud koos sellega, et masinad on viidud inimestele lähemale, ning mis võib edaspidi juhtuda. Kui vaadata kas või transpordisüsteemi, siis on ilmselge, et juba mõne aja pärast ei juhi keegi enam ise autot. Praegu tundub see paljudele ilmselt hirmutav, kuid sellega harjutakse, nagu harjuti ka arvutite tungimisega igapäevaellu. Rimini Protokoll üritab luua stsenaariumi, peegeldab seda ja tõstatab küsimusi. 
 
Nii „Remote Tallinn” kui ka varasem „Cargo Sofia – X” on paigutatud urbanistlikku keskkonda. Kas linnad pakuvad lihtsalt võimsaid dekoratsioone ja võluvad oma kontsentreeritusega või võiks midagi sellist teha ka väikelinnas, ehk isegi hõreda asustusega maakohas?
Kahe nimetatud lavastuse ühisjoon on tõesti see, et need leiavad aset linnas, kuid on ka üks oluline erinevus. „Cargo Sofia – Xi” algmaterjal on dokumentaalne, seal näidatakse, milline näeb tegelikult välja rekkajuhtide elu. Hiigelsuured kaubaautod ummistavad maanteid, reostavad õhku ja käivad muul moel närvidele, ent tänu neile jõuavad ka Hispaania supermarketitesse Kreeka juurviljad ja Vahemere äärde Põhjamere kala. Me ei aima, milline on elu kogu aeg teel olles. „Remote Tallinn’a” tekst on puhtal kujul väljamõeldis, ilukirjandus, see ei põhine dokumentaalsel uurimusel ega intervjuudel, vaid on mõjutatud üksnes avalikust ruumist, kus etendustel osalejad liiguvad. 
 
Rimini Protokoll on võtnud nõuks minna välja tavapärasest teatrimajast ning mitte varjuda suletud uste ja tumedate kardinate taha. Me ei taha hoida reaalsust kuskil eemal väljas ja kaugel, sest kui uksed siiski lahti lähevad ja reaalsus sisse murrab, tunduks kõik vale ja võlts. Vastupidi, viime inimesed paikadesse, mis võivad olla neile isegi tuttavad või mida nad arvavad teadvat, kuid näitame neile neid kohti uue nurga alt, keskendume igapäevaelu teatraalsele küljele. Linnas liikudes tuleb olla valmis ootamatusteks, mida võib pakkuda sealne sagin ja inimeste kontsentratsioon. 
 
Siiski, võrreldes Berliini, Peterburi või São Pauloga on Tallinn väike linn. Kas lavastuse keskkonnaks ja tegevuspaigaks valitud linna suurus määrab midagi?
Lavastama asudes on paiku ja ehitisi, mida üritame linnas leida ja lavastusse kaasa haarata, ent nende olemasolu pole ilmtingimata vajalik. Võtame iga linna sellisena, nagu see on. Indias Bangalore’is lavastades põrkusime raskustega, mida näiteks Tallinnas või Zürichis ei kohta. Bangalore on tulvil müra, autod annavad pidevalt signaali ning kogu liiklus on ettearvamatu. Jalakäijatel ei ole seal võimalik liikuda, sest kõikjal on puud, lehmad, prügi ja autod – on täiesti mõeldamatu viiekümnekesi ringi jalutada. Põnevaks lähebki siis, kui tuleb kohanduda keskkonnaga, otsida sellest kärarikkast linnast paiku, kus oleks rohkem vaikust ja vähem inimesi. Isegi Bangalore’i keskuse lähedusest leidsime nurgataguseid, kuhu tavaliselt ei satuta või kuhu ei lubata minna. Põnev on õppida tundma, kuidas üks või teine linn toimib. Seega, linna suurus pole tähtis: ei ole nii, et suur linn on parem kui väike. Kohandame teksti valitud linnaga ja linna tekstiga. 
 
Iga linna eripära määrab sealse lavastuse dramaturgia. Mida iseloomulikku Tallinnast leidsite?
Tallinnas tahame kasutada küllaltki palju ühistransporti, see on lavastuse üks teemasid, aga olukorra teeb keeruliseks Tallinna trammiteede hõre võrk, tramme on vähe. Enamasti tarvitame oma lavastustes tramme või metrood, seega rööbastel transpordivahendeid, sest bussid võivad kergesti takerduda liiklusummikuisse ja sinna on ka keeruline korraga mahutada poolsada inimest. Tallinnas on raske siduda dramaturgiat linna trammivõrguga, bussid on siin märksa tavapärasemad liiklusvahendid ja viivad hõlpsamini paikadesse, mida ringkäigu ajal tahame külastada. 
 
Kas saate sellest rääkida või on see kiivalt hoitud saladus, millistesse Tallinna paikadesse juhib publiku kõrvaklappide tehishääl?
Üldiselt hoiame osalejad teadmatuses ega ütle ette, kuhu ringkäik nad täpselt viib. Mõistagi on publikul vaja teada audioretke alguspunkti, selleks on Pirita olümpiapurjespordikeskus, lõpuks jõutakse aga kesklinna. Liigutakse vaiksemast paigast rahvarohkemasse kohta.
Tallinna etendustel tuleb arvestada ka sellega, et on talv: külm ja pimedus jätavad lavastuse ülesehitusele oma jälje. Rohkem tuleb olla siseruumides, sest õues pole kahekümnekraadises pakases poolteist tundi ringi käia lihtne. Publiku tunnetust mõjutab kindlasti ka asjaolu, et linna katab pimedus. Ootan uudishimuga seda põhjamaist kogemust, et saada teada, kuidas kõik toimima hakkab. Tallinnas ringi käies olen muidugi mõelnud, kui vahva oleks teha seda lavastust siin suvel: kõik on värviküllane, inimesed istuvad tänaval, joovad kohvi ja tunnevad vabast ajast rõõmu, liigub palju turiste. Seda põnevam on aga keskenduda lavastusele, mis sünnib külmas ja pimedas, kui ümberringi on vähe inimesi. Usun, et „Remote Tallinn’as” saab olema palju vaikust ning võib-olla hoiavad inimesed üksteisele siis lähemale. 
 
Mille poolest erinevad need etendused tavapärasest linnaekskursioonist?
Paljudele see alguses ilmselt tundubki nagu tavaline linnaekskursioon. Küllap ka Tallinnas kasutab osa giide mikrofone, et ei peaks kõva häälega üle rahvasumma karjuma, et see on see ja see on see ajalooline kirik, ning turistid kuulavad tema juttu kõrvaklappidest. Teatri NO99 pisut samalaadsest lavastusest „Tallinn – meie linn” eristab „Remote Tallinn’a” see, et me ei räägi linnaga seoses päevapoliitilistel või ajaloolistel teemadel, inimesed ei saa infot selle kohta, millisest kirikust nad möödusid või mis toimub parajasti nende müüride taga. „Remote Tallinna’s” kasutatakse linna kui arhitektuurilist ruumi, uuritakse, kuidas mõjutab linnaruum üksikisikut ja gruppi. See on pigem arhitektuurist tulenev tunnetus, mitte paiga ajalooliselt täpne kirjeldus. 
 
Tavapärasest linnaekskursioonist eristab meie lavastust seegi, et kõrvaklappidest kostuv hääl on varem salvestatud, osalejad ei saa esitada küsimusi. Meil on küll habras võimalus reageerida ringkäigul aset leidvatele ootamatustele, kuid needki reaktsioonid on varem salvestatud, seepärast üritame lavastust ette valmistades võimalikult paljut ette näha. 
 
Kuidas valite lavastuse tarvis linnu ja millisel viisil kulgeb ettevalmistus?
Muidugi oleks tore teha asju sedapidi, et kui meile hakkab mõne linna puhul tunduma, nagu oleks just see õige koht lavastamiseks, siis me seda seal ka teeme, kuid vähemasti siiani on meid ikkagi kutsunud festivalid või teatrid. Seejärel sõidan mina või sõidab Stefan Kaegi sellesse linna uurimisreisile, et valida välja marsruut. Kohalikud abilised hangivad load, mida on vaja ringkäigul ühte või teise hoonesse sisenemiseks. Enne kui tuleme lavastust lõplikult kokku panema, peab kõik see paigas olema. Paar nädalat kulub helikujundajal Nikolas Neeckel ka selleks, et salvestada tekst ja vajalikud helid ning panna kokku unikaalne helimaastik. 
 
See, mis toimub aktiivselt osaleva publiku meeltes, on kogemuse kujunemisel ülitähtis. Autos GPSi kasutades on ilmselt paljud tajunud soovi valmistada masinale meelehärmi, eirata tehishääle korraldust ja keerata vasaku asemel paremale. Kas teie etendustel on publik alati kuuletunud kõrvaklappidest kostvaile juhistele või on ka vastu hakatud?   
Pealtvaataja on selles lavastuses ühtlasi ka näitleja, samuti on ta osa viiekümneliikmelisest grupist. Alati saab inimene valida, kui palju ta kaasa mängib, kui täpselt kuuletub kõrvaklappidest kostvatele korraldustele. Tehniliselt on asi lihtne. Kui hääl klappidest ütleb, et sellest kohast tuleb pöörata vasakule, kuid osaleja otsustab keerata paremale, et vaadata, mis juhtub, siis peagi signaal lihtsalt kaob, sest side põhineb raadiosaatjal ning osaleja liigub leviraadiusest välja. Grupist irdudes side kaob ja ta ei tea, kuhu edasi minna. Võimalik, et siis on tal targem juba koju minna. Või siis minna grupi juurde tagasi ja järgida uuesti juhiseid. 
 
Häälele allumine või allumatus on ühtlasi osa mängust. Hääl ei saa ju sundida inimest sillalt alla hüppama – hüpata või mitte, see on ikkagi inimese enda otsus. Huvitav on jälgida, mida inimesed nõustuvad tegema ja mida mitte ning kuidas mõjutab otsuseid kuulumine gruppi. Kui liikuda ringi grupis, siis ei pea ise nii palju otsuseid langetama, vaid võib ka kõike teistega koos lihtsalt kaasa teha. Viini lavastuses oli hetk, kui hääl käskis hakata rippsillal seisvatel inimestel ühtäkki hüppama. Sild hakkas kõvasti kõikuma, tekkis resonants, kuid inimesed ei peatunud enne, kui lõpuks hääl käskis neil seda teha. Osalejad pärast tunnistasid, et nad said aru küll, et rippsillal hüppamine pole kuigi mõistlik tegu, ent siiski jäid käsule truuks ja hüppasid edasi. Gruppi kuulumine uinutab, inimene ei saa enam aru, kuhumaani lavastus kaitseb teda ja millal peab ta ise vastutama, käituma nagu ratsionaalselt mõtlev indiviid. Lavastuse üks põhiküsimusi ongi, kuidas mõjutab üksikisik gruppi ja grupp üksikisikut. Kui kaugele ollakse valmis hääle juhatamisel minema, aktsepteerides sellel moel häält kui miskit endast kõrgemat, kes hoolitseb kõige eest ja ütleb, mida on tarvis teha? Ja mis juhtub siis, kui astuda kõrvale – keeldumine tähendab ju ühtlasi mängust väljumist. Need küsimused ja vastandumised ongi lavastuse sisu. 
 
Kas te eeldate ja ootategi, et publiku seast mõned osutuvad allumatuks?
Seda, et astutakse kõrvale, juhtub alatasa, ja erisugustel põhjustel. Kui ringkäigul sisenetakse näiteks kirikusse, siis mõned võivad keelduda, sest neile on kirik püha paik, nad tunnevad ennast ebamugavalt, kui pühakotta marsib sisse suur grupp inimesi, kõrvaklapid peas – see pole nende arust sünnis. Osa aga keeldub ja jääb ukse taha ootama, sest nad pole usklikud ega pea seepärast vajalikuks kirikus käia. Vahel palume inimestel võidu joosta, mõned aga ei jookse. Alati on inimesi, kes ei ole nõus järgima grupikäitumist.

Peale kõrvaklappidega varustatud osalejate on neil ringkäikudel veel teinegi ring publikut, need, kes näevad seda jõuku tänaval liikumas. Milline on olnud nende reaktsioon? Linnati ja kultuuriti see ilmselt erineb?
Jah, kultuurilised erinevused on suured. Erinevus Berliini, Zürichi ja Lissaboni vahel on seejuures väiksem kui Berliini ja São Paulo või Bangalore’i vahel. Kui São Paulos hakkas meie grupp kõrvaklappidest kostnud käskluse peale tantsima, siis tegid möödujad tänaval sedasama, ehkki nad ei kuulnud muusikat ega teadnud, mis toimub – neile lihtsalt meeldib osaleda, kaasa teha ja liikuda. Vaatasid, et midagi lõbusat, ja kohe ühinesid. Euroopas, ei Berliinis ega Tallinnas, midagi sellist ilmselt ei sünni.

Indias on inimesed väga uudishimulikud: kui nad nägid Bangalore’i tänavail gruppi inimesi, kõigil ühesugused kõrvaklapid, jäid nad neid kohe vahtima. Pärast mitmeminutist jõllitamist astusid ligi, uurisid, miks neil inimestel on ühesugused kõrvaklapid ning miks nad vaatavad ühes suunas ja tegutsevad ühtemoodi, samuti tundsid huvi, kas nemad saaksid kah proovida.

Kultuuritavade kõrval mõjutab möödujate reaktsiooni kindlasti ka see, kus mida parajasti tehakse. Kui lavastuse osalised tantsivad suvisel ajal linna keskväljakul, kus inimesed istuvad ja kohvi joovad või sagivad niisama ringi, siis ei panda seda eriti tähelegi – tänaval või kaubanduskeskustes liigub niigi palju kõrvaklappidega inimesi. Eraldatumas paigas ja nurgatagustes, kuhu tavaliselt ei satuta, tõmbab selline grupp rohkem tähelepanu. 

Küsinud Tambet Kaugema
Sirp 22.11.2014