Sirp: "Festivaliülevaade - tõsine mäng"

„Talveöö unenägu“ oli seekord näide ägedate valikutega programmist, milles polnud üleliigset müra, küll aga võimalusi nähtust viimanegi välja võtta, kirjutab Keiu Virro. 

Kui mingit sõna väga palju järjest korrata, võib see tähendusest tühjaks joosta. Peaaegu maaniliste teatriarmastajate maal Eestis võib vabalt selleks sõnaks olla „teatrifestival“ – üks algab, teine lõpeb. Nii kui valvsuse kaotad, võib juhtuda, et lõpuks on aasta ringi ümberringi üks suur piirjoonteta teatrifestival. 
 
Üks sõna, mis veel võib tähendusest tühjaks joosta, on „festivaliülevaade“. See on žanr, kus tuleb ära mainida, milline oli läbiv joon ja kuidas õnnestus ja kuidas oli atmosfäär ja millised olid kõik need lavastused, mida nägid vaid vähesed inimesed ja mida (välismaise programmiga festivali puhul) peaaegu keegi enam kunagi ei näe. Ma ei kavatse sellest kõigest sammugi taganeda. Ahjaa, mul ei ole midagi ei festivalide ega ka festivaliülevaadete vastu. Kui pärast festivali tekkiv kerge (teatri)pohmell välja arvata, on need nagu palderjan mu kassihingele. 
 
Üritan ringi koomale tõmmata. Jutuks on 2014. aasta teatrifestival „Talveöö unenägu“, alapealkirjaga „Tõsised mängud“. Ma pole ehk kuigi tõhus konservaator, ent see festival tuleb konserveerida kui näide ägedate valikutega programmist, milles pole üleliigset müra, küll aga võimalusi nähtust viimanegi välja võtta.

(Koht, kus selgub, et festivali lavastuste valik oli hästi õnnestunud.)

Sel „Talveöö unenäo“ festivalil polnud panustatud lavastuste hulgale, see oli pehmelt öeldes tagasihoidlik: 4 + 1 lavastust, viimaseks koostöös Komeediklubiga toodud püstijalalavastus Will Frankenilt. Küll aga mahtus nende sekka suisa kaks lavastust, mille tegijaist siiamaale varemgi on kuuldud: pean silmas Rimini Protokolli ja Jérôme Beli.

(Koht, kus selgub, mis „läbis festivali ühtse joonena”.)

Kuraator Paavo Piik on niši, kuhu festival võiks paigutuda, sõnastanud kui nüüdisaegse sõnateatri tutvustamise. Jääme selle juurde.

(Koht, kus tuleb konserveerimise mõttes kirjeldada lavastusi, kuigi inimesed, kes neid nägid, juba 
teavad, mis toimus, ja neil, kes ei näinud, on suuremas osas üsna ükskõik, sest tõenäoliselt ei satu nad neid lavastusi ka kuskil mujal nägema. Seejuures on kirjeldused piisavalt lühikesed, et süvitsi mitte ühelegi teemale ligi jõuda.)

Esimene lavastus, kuhu sattusin, oli Rimini Protokolli osalusteatriprojekt „Remote Tallinn“ („Tallinn distantsilt“), kus kamp inimesi saab pähe kõrvaklapid, muutub hordiks ja järgib klappidest antud juhiseid. Või siis jätab järgimata, aga see ettevõtmine ei jäta paraku inimesele illusiooni vabast tahtest. Alati on järgijaid, alati on mässajaid, alati on passiivseid liikmeid. Muidugi on alati ka neid, kellele kogu lavastus sugugi ei meeldi, aga kuna alguses on isikut tõendav dokument n-ö pandiks antud, siis tuleb hambad ristis ikkagi lõpuni vastu pidada.

Hääl kõrvus muudab linnaruumi tajumist kardinaalselt. Isegi kui mitte kellelegi hordi liikmetest otsa vaadata, mitte kuidagi suhestuda, on nad selles hetkes mõneti ikkagi omad. Sellel kambal on oma saladus ja see asetab nad väljapoole ülejäänud maailma. Või just sissepoole.

Lavastuses käsitletakse muu hulgas tehnoloogia ja inimlikkuse vahekorda, sekka mänge demokraatia ja massipsühhoosiga. Ühtlasi on selgesti näha, kuidas teatriks võib saada ükskõik milline argisituatsioon, kui seda vaid nii mõtestada. Kui seista mõnekümne inimesega kaubamaja toiduosakonna ees ja vaadelda ostlejaid kui näitlejaid, siis selleks nad ka muutuvad.
Teiseks „rogerandtom“ („rogerjatom“). „Dogville’i“ filmi meenutava tingliku kujundusega ruumis mängitakse teatrimaailma tinglikkusega. Lavastus ongi ehitatud üles eri reaalsustasandite põimimisele. Üks lavastuse tegelane, näitekirjanik Tom, on disaininud näidendi, mille üheks tegelaseks on temast võõrdunud vend. Peagi selgub, et just seda näidendit parajasti laval esitataksegi. Tegelased toimetavad eri reaalsustes ja vastavalt sellele kas tajuvad või ei taju neljandat seina, mis eristab neid teatripublikust. Teatritegelikkusest välja rebida ei ole võimalik, sest kõik on ju näidendiraamatus juba fikseeritud.

Lavastuse iseenesest lihtsa ülesehituse suurim voorus on jätta vaatajale mulje, et ta mõtleb, murrab lahti teatrireaalsuse eri tasandeid. Tegelikult mälutakse muidugi kõik vaatajale pisikesteks tükikesteks. (Näete, nüüd lõhume neljandat seina! Ja nüüd ka! Ja kas te ikka mäletate, et meil on topeltreaalsus? Sest meil on.) Kandikul tuuakse ette juba valmisroog, aga see ei vähenda sugugi lavastuse meelelahutuslikkust.

Kolmandaks Antti Mikkola „Kuningatarleikit“ („Kuningannamängud“). Terav satiir naine olemise teemadel, peategelasteks naispoliitik, mõrvar ja suusataja. Neljanda abstraktse tegelasena võib lisada meedia, kes võimendab selle teema erisuguseid külgi vastavalt oma kõverpeeglile. Kolm lugu on saanud inspiratsiooni reaalsest elust ja reaalsetelt inimestelt, ehkki ei ole dokumentaalsed, vaid mängitakse mõttega, mis võinuks olla. Läbivaks saab küsimus, mis väidetavalt esitati dopingut võtnud naissuusatajatele: „Kas sa oleksid nõus oma naiselikkusest loobuma?“. Lavastuse tegelased on nõus loobuma paljust – munajuhadest rindadeni – , et olla võrdsed meeste hulgas.

Neljandaks Jérôme Beli „Cédric Andrieux“. Äärmiselt isiklik lavastus, kus oma loo räägib Cédric Andrieux, tantsija. (Muide, sellesarnane soolo on Belil varem valminud ka baleriini Véronique Doisneau’ga.) Andrieux’ väga intiimsest (kuni tema homoseksuaalsuseni välja) pihtimusest saab samaaegselt ka tohutu üldistus tantsimise kui elukutse kohta. Kui hästi tahta, veel laiemgi. Huvitav, eks? Et mida isiklikum, seda üldista­vam?

Andrieux’ räägib oma lugu teadlikult aeglases paikapandud tempos. Karmilt ausalt, seejuures jääb seal ruumi koomikaks. Ta kirjeldab muu hulgas ka tantsija argipäeva. Kuidas Merce Cunninghami trupis tantsides tuli iga treeningut alustada ühe ja sama harjutuste kompleksiga. Cunninghamile zen-filosoofia, Andrieux’le lihtsalt kuradi tüütu.

(Üks vahepala.)

Vestlusõhtul Cedric Andrieux’ga küsis keegi, millised on olnud seda lavastust mängides kõige keerulisemad hetked. Tuli välja, et Tallinna esimene etendus oligi kokku üks suur keeruline hetk. Eestisse jõudes jäi Andrieux’l kogemata kell õigeks keeramata. Niisiis, täie teadmise juures, et etenduse alguseni on veel ligi tund, tegi ta laval soojendust ja oli üpris üllatunud, kui publik hakkas saali kogunema ja korraldusmeeskond vihjas üha tungivamalt, et nüüd võiks küll etendusega peale hakata. 
 
(Koht, kus selgub, mis värk oli „festivali atmosfääriga“).

Festival ei saa atmosfääri mõistest üle ega ümber. See ei ole vaid kogum lavastusi, vaid tähendab ühtlasi sukeldumist mingisugusesse voogu, mis moodustub eri komponentidest nagu festivali tarbeks samasse linna kogunenud inimesed, festivaliklubi, lisaettevõtmised, vestlusringid. Mulle andsid peamist vürtsi õhtuti korraldatud vestlused, mida viis läbi festivali kuraator Paavo Piik. Tõsi, mingil põhjusel, kas infopuudusel või hilise kellaaja tõttu, osales võrdlemisi vähe publikut.

Teatrisõprade klubi pakkus ruumi, kus tegijad olid publikule piisavalt lähedal, et rääkida üsna isiklikult. Selliste vestluste sisu ei piirdu küsimusega, et „mis te selle lavastusega siis öelda tahtsite“, vaid see toob lähemale nii kunstnikud kui ka nende taustsüsteemi, milleks on muu hulgas riigid, kus suhe teatriga ei ole ehk sugugi meile nii harjumuspärane. Teadagi, et nii kirglisi teatriarmastajaid kui eestlased on mujal raske leida, sestap on sageli väliskülalistelegi üllatav näha, kuidas juba teatrikooli lõpetamine garanteerib pool maad superstaari staatuse poole.

(See koht, kus tuleb kõik kokku võtta).

Kokkuvõttena võib selgelt sõnastada tugeva kuraatorifestivali tervikkontseptsiooni: nägime uusimaid suundumusi etenduskunstides, teemasid ja vormilisi küsimusi, millest huvitub nüüdisaegne (etendus)kunstnik.* Hüva, terve see lause on tegelikult üks ühele pätsatud sootuks ühel teisel ajal ja teises kohas toimunud festivali arvustusest. Seda käis vaatamas hoopis Madli Pesti, aga who’s counting.

* Madli Pesti, Suur sulatusahi. – Sirp 14. XI 2013. 

Keiu Virro
Sirp, 9.01.2014