Postimees: Arvustus. Tallinnas näeb skandaalset orjanäitust

Pärast ajalehes The Gurardian ilmunud kriitilist artiklit loodi Ühendkuningriikides lavastust «Näitus B» boikottiv liikumine, mis sundis korraldajaid Londoni etendused ära jätma. Berliinis aga väitsid aktivistid, et «Näitus B» arutleb vägivaldse koloniaalajaloo üle valesti. Vaid veel sel nädalal on Tallinnas võimalus näha seda skandaalset vaatajat muutvat näitust, kirjutab Heili Sibrits Postimehes.

«Näitus B» lavastus koosneb eri installatsioonidest eraldi ruumides, kuhu publik ükshaaval siseneb. Nendes tubades on vaataja vastamisi lausa maaliliste kompositsioonidega, kõrval paarist lausest koosnev selgitav tekst, enamjaolt faktiliselt kuiv ajalooline kirjeldus sündmusest, lisaks mõned nimed, aastaarvud.

Installatsiooni keskel on aga inimene. Tavaline elus inimene, kes seisab lavastaja seatud poosis, liigutab vaid silmi (või suud).

Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit näitekirjaniku, kunstniku ja lavastaja Brett Bailey (s 1967) töö «Näitus B» toob vaataja taasesituse sada aastat tagasi toimunud orjanäitusest Norras, kaasates selleks päris inimesi meie keskelt. Aga mitte ainult. Taaslavastatud hetked Kongo kautšukiistandustes, Saksa Edela-Aafrika naiste koonduslaagris... Ühel hetkel seisab vaataja aga silmitsi «eksponaatidega» Pariisi koloniaalmuuseumis või doktor Fischeri harulduste kabinetis. Suur osa näitusest elustab 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese poole õudusi, ei jäeta puudutamata ka tänapäeva.

Brett Bailey «Exhibit B» («Näitus B») / Sofie Knijff

«Püüa neile otsa vaadata. Kui suudad.» Selline soovitus anti minule kaasa ning seda soovitan ma ka teistele. Vaadake neile inimestele otsa. Kui suudate. Mina alati ei suutnud. Häbi oli. Mugavam on lugeda teksti, piiluda külje pealt, olla «mitte kohal». Kuigi näitusesaali siseneb vaataja üksinda, siis väga harva õnnestub tal olla installatsiooniga kahekesi. Sest mitmekesi vaadata on julgem ning seetõttu välditakse üksinda (õigemini kahekesi ajaloolise tõega) jäämist.

«Näitus B» muudab eriliseks see, et seal ei toimu mitte midagi (inimesi ei piinata, piitsutata, kõik on kõige tavalisem). Seal ei õigustata ega vabandata. «Näitus B» ei paljasta ajaloos seni varjul olevaid fakte. Ei, me oleme neist sündmustest lugenud, me teame neid. Kuid inimeste kasutamine elustab ajaloo.

Inimestega vastastikku seistes tahaks vabandada, paluda andestust, öelda, et mind polnud siis olemaski, Eestil polnud sellega midagi pistmist. Näitusel aga ei tohigi rääkida. Väga õige, sest vabandusi vaid iseendale pobisedes saab selgeks, kui õõnsa ja tühjana nad kõlavad. Inimestena me vastutame kõik. Ka täna.

«Näitus B-l» peab vaataja vaatama ajalukku ja iseendasse. Tuleb seista silmitsi iseenda tunnete, häbi ja süüga. Kõik, mis «Näitus Bs» häirivat on, toimub vaata sees, tema hinges, südametunnistuses.

Publiku seas kostis, et Brett Bailey «Exhibit B» («Näitus B») on lavastus-näitus, mida peab kindlasti nägema. Minul piletit broneeritud polnud, nii ei jäänudki mul muud üle, kui poolteist tundi enne uste avamist umbes saja saatusekaaslasega lõõskava päikese käes seista. Pilet õnnestus osta esimesel neljal…

Nii kirjutasin kolm aastat tagasi Avignoni teatrifestivali ülevaates. Täna, homme ja laupäeval on aga kõigil huvilistel võimalik Tallinnas saada osa erakordsest, valusast ja mõtlema panevast näitus-lavastusest. Võin lubada, et endisest Tallinna Transpordikooli hoonest väljudes pole mitte keegi enam endine. Kogetu muudab vaatajat.


Heili Sibrits
Postimees, 9.12.2016