Müürileht: "Kunstnik sa võid olla, aga kodanik pead olema. Intervjuu Paul ja Paavo Piigiga"

Võimalik, et vendade Piikide näod on teile juba tuttavad. Muu hulgas plakatitelt, mis tutvustavad 8.–13. detsembrini Linnateatris toimuvat rahvusvahelist festivali Talveöö Unenägu, mida nad käesoleval aastal tandemina veavad.
 Paavo kuraatori- ja Pauli produtsendikäe all sünnib teatrifestival esmakordselt. Ja huvitavad pole vennad Piigid omakorda ainult festivali kontekstis, vaid ka (pardon, klišeehoiatus) ühe osana eesti teatrimaastiku uuematest tuultest. 
 
Teeme kohe alguses selle kohustusliku osa ära, kus te tutvustate festivali Talveöö Unenägu, siis saab pärast juba rahulikult muust rääkida.
Paavo Piik: Meil on neli lavastust: Tamperest, Berliinist, New Yorgist, Pariisist-Lyonist. Lisaks põhiprogrammile tuleb Londonist lõpuesineja, Inglismaal elav ameeriklane Will Franken. Tegemist on teatraalse ja mängulise stand-up-koomikuga. Selles osas teeme koostööd Komeediklubiga. Lavastusi ühendab kaasaegne dramaturgia, mis mängib tekstidega. Selle loogiline jätk tundus stand-up.

Paul Piik: Linnateatri hooaja avamisel vahetasime Paavoga identiteedid. Paavo tutvustas end Paulina ja rääkis, kuidas festivali korraldamine on edenenud, ning mina esitlesin Paavona festivali lavastusi ning lõpus ütlesin, et tegelikult olen neid vaid internetist vaadanud, muidu mitte. Vaadake ka sealt, seal on kõik olemas. Aga päriselt-päriselt olen ma (Paul siis) näinud üht tööd („Cédric Andrieux”) ja Paavo ülejäänuid.

Paavo: Meil oli kaks-kolm inimest, kes andsid nõu ja olid festivalidel jutupartneriteks, et otsustada, kas lavastused sobivad.

Paul: Mina tulin paati siis, kui otsused olid juba tehtud. Olen tutvunud kõigega tehnilise poole pealt. Kuna Paavoga suhtlen nagunii igapäevaselt, siis selles mõttes olen olnud festivali asjadega kursis algusest peale.

Paavo: Mulle meeldib teater, kus on lisaks muule mingi intellektuaalne pinge või vaimukus. Kõige tuntumad on Berliini trupp Rimini Protokoll ja Jérôme Bel. Rimini Protokolli puhul käivad inimesed linnas, kõrvaklapid peas, näitlejat kui sellist polegi ja see on nende puhul tüüpiline. Nad katsetavad, kuidas anda edasi mingit teatud maailmatunnetust, mis on parajasti aktuaalne, ja nad ei kasuta selleks tavapäraseid vahendeid, nagu näitlejad või valgus.

(Paavo: Paul, mis sa haigutad või? Paul: Mhmh, ma ei saa aru, kas sa räägid nii aeglaselt seepärast, et Keiul oleks lihtsam pärast ümber trükkida, või kuna on pühapäev. Paavo: Ei, ma üritan mõelda ka samal ajal, kui ma räägin.)

Paul: Ma olen Jérôme Beliga kokku puutunud, aga lavastust tean vaid kehva kvaliteediga video vahendusel. Tekkis selline tunne küll, et seda läheks ükskõik kuhu vaatama. Muide, teatris on minu jaoks ikka nii, et kui on mingi väga hea asi, siis ma ei oska öelda, miks see hea on, aga kui on halb, siis loomulikult tean kohe, miks – kuueteistkümnes minut läks käest ära ja miks nad sellise lõpulaulu valisid ja… Head asjad jäävad tihti müsteeriumiks, ma ei saa aru, miks see toimib. Aga tegelikult selles peitubki halva teatri võlu – see aitab analüüsida. Hea teater ei paku mõnes mõttes nii palju mõtteainet, vaid pigem emotsioone, tundeid. 
 
Paavo: Annab mõtteainet, aga teistsugust. Mul oli Antti Mikkola lavastusega see lugu, et kohe pärast viiendat minutit tekkis vaimustus. Ma ei olnud teatris ammu midagi nii värsket ja vaimukat näinud. See on väga huvitav tekst, huvitav moodus, kuidas seda esitatakse, ja põnev teema – soome naised. Soomelik tumedus, millele on vint peale keeratud. Lavastuses on palju viiteid, mida ei pea tingimata ära tundma, aga kui neist aru saad, annab see lisa. Mikkola alustas muide näitlejana ning nüüd ta lavastab ja kirjutab. Ta on umbes minuvanune tüüp. Mul tekkis mingi äratundmine, et see on see, mida mina ju ka tahan teha.

Paul: Kas intervjuus võib irooniline ka olla või tuleb arvestada, et tekstis ei tule see välja? Tahaks öelda, et vaatame nüüd kavast, millised lavastused müümist vajavad, ja räägime rohkem neist. 
 
Paavo: Üks tükk on ju veel. Ameerika lavastus, mida soovitas Kristiina Jalasto. Mina olen selle teksti lugenud. Kristiina vaatas lühikese aja jooksul umbes 14–15 Off- (või isegi Off-Off-) Broadway etendust ja talle jättis kõige sügavama mulje lavastus nimega „rogerandtom”, mille nüüd festivalile kutsusime. Tegemist on tingliku tükiga. See on natuke Trieri „Dogville’i” moodi, mängib piiriga, et mis juhtub elus ja mis laval. Seejuures õnnestus veel nii, et autor ise tuleb samuti Eestisse ja etendab üht rolli. Muidu on samas osas erinevad näitlejad. 
 
Kas siis festivali jõuks on nüüd nooruslik entusiasm ja energia?
Paavo: Me oleme nii vähe Linnateatris olnud, et tahaks, et kõik oleks ikka paueriga, mitte vana rasva pealt tehtud. Ja tegelikult sai sellest ju ka meie reklaamikampaania inspiratsiooni – natuke nagu restart või uus algus, et kaks tüüpi koputavad uksele ja nõuavad, et laske sisse. 
 
Paul: Eks uued inimesed üritavad ikka alati suure hooga kõigele uut nägu leidma hakata. Kui tuleb uus juht, siis ta tahab alati uut logo… Ma ei müü ju näiteks Rakvere viinerit, mida ma ise ei söö. Ma müün programmi, mida ma ise näha tahaksin, ja see annabki laengu.

Kui nüüd natuke üldisemaks minna, siis teatris räägitakse ikka uutest värsketest jõududest ja kaardivägedest, kui noored peale tulevad. Loodetakse, et nüüd hakkab asju juhtuma, aga sageli ei toimu suurt midagi peale selle, et laval on lihtsalt mõned uued nimed. Mulle tundub, et teie puhul on see verevahetus ikkagi ka sisuliselt nähtav – nii Linnateatris kui Kinoteatris.
Paavo: Linnateatri puhul on muidugi antud noortele väga palju võimalusi tegutsemiseks ja teisalt sattus ilmselt kokku kuidagi õige seltskond. Suurtes teatrites ei toimi kunagi selline revolutsioonihetk, süsteemis töötab selleks liiga palju inimesi. Linnateatris on toimunud sisseelamine ja sulandumine väga rahulikult ja inimesed on hakanud vaikselt omi asju ajama. 
 
Aga kas Linnateater kui institutsionaalne teater ja Kinoteater kui n-ö geriljaprojekt pigem vastanduvad või toidavad teineteist?
Paul: Mina seda vastandust professionaalses mõttes ei taju, aga samas näen mingisuguseid loomingulisi suundi vaadates, mida Kinoteatri omad tahavad meil teha. Võib-olla on need asjad, millele nad Linnateatris väljundit ei leia, ja ilmselt need ei peagi tingimata seal olema. Võib-olla need ongi mitteteatrilikud. Mõtted, mis vajavad teostust. Ma arvan, et Kinoteater on teistmoodi ideede inkubaator.

Paavo: Jah, teater väljaspool teatrit mõnes mõttes.

Huvitaval kombel ei ole sellest saanud ka vaest geriljaprojekti. Sageli on omaalgatuslikud teatriprojektid vaeslapse rollis – pole nagu õigupoolest kohta, kus teha, ega vahendeid, millega teha…
Paavo: No me oleme Kinoteatrit tehes ikka väga palju õppinud. Alustasime sellega küllaltki prostalt ja saime selgeks, mida on ühe teatriorganisatsiooni jaoks tarvis. Näiteks on vaja inimest, kes tegeleb pressiga, ja kedagi, kes tegeleb tehnilise poolega… Meil on väga väike üksus, aga olen aru saanud, et need asjad on vajalikud. Samamoodi on repertuaariteatris, aga seal on organisatsioon nii palju suurem.
 
Paul: Me võtame Kinoteatrit ühelt poolt kui lõbusat rühmitust, aga teisalt koosneb see juba vaikimisi distsiplineeritud ja töökatest inimestest – isegi kui teha seda lõbuprojektina, ei tule see välja lohakalt. Diana (Leesalu – toim.) ja Paavo, tuumik, mis alustas, on töökad ja mingis mõttes organiseerivad lavastajad. Nad ei ole unistajad, kes vajavad võimalikult palju abilisi. Nad saaksid ise ka väga edukalt hakkama. Sama võib öelda teiste hästi toimivate väiketeatrite kohta, nagu Cabaret Rhizome, mis koosneb samuti väga töökatest ja distsiplineeritud inimestest.

Paavo: Näiteks nüüdseks telesaateks saanud, aga algul lihtsalt kohtumisõhtuks näitlejatega plaanitud saates „Kontakt” on Kinoteater ja Linnateater juba põhimõtteliselt võrdsed partnerid. Kui sa töötad kultuurivaldkonnas, siis tahadki erinevaid impulsse, teha asju erinevates kohtades ja saada uusi ideid.

Kuidas teie omavaheline partnerlus toimib? Millal te koostööd alustasite?
Paavo: „Võidab see, kellel on kõige hullem mees” äkki?

Paul: Püstijalukomöödia oli ka.

Paavo: Mis, sa olid seal ka või?

Paul: Te tegite oma esika juba ära ja tahtsite, et keegi teine asja edasi korraldaks. Saime kokku, panime mingid punktid kirja, lõime MTÜ Kinoteatri ja kolisime Märzist Sõprusesse.

Kas te olete omamoodi power brothers?
Paul: Küsimus ei ole tegelikult niivõrd selles, et me oleme vennad, vaid pigem selles, et me oleme kohusetundlikud ja töökad ning koostöö toimib vastastikusel austusel. Ei ole muidugi ka päris nii, et Paavo on 100% lavastaja ja mina 100% produtsent. Meil on võimalik teha seda tõenäoliselt seetõttu, et Paavo on 60/40 lavastaja/produtsent ja mina vastupidi. Meil on üksteist lihtsam mõista, kui saame teineteise ülesannetest aru. Ei ole nii, et saame Paavoga kokku, ta räägib mulle mõnest oma ideest ja ma küsin esimese asjana, et oota, aga palju see maksab? See ei ole see, mida oleks algfaasis üldse teha vaja. See on üks esimesi olulisi õppetunde ka mulle, et kui räägitakse ideedest, siis peab produtsendi endas välja lülitama. See ei aita kaasa, sellisel juhul ei ole sind ruumi vaja. Kui räägitakse ideedest, siis pead olema samamoodi hull. Kui keegi ütleb, et kuule, paneks õige 900 prožektorit lavale, siis ei ole nii, et mina hakkan kohe ühe prožektori hinda ja energiakulu arvutama ja mõtlema, milline kulka eelarve tuleb. 
 
Paavo: Ja Paulilt tuleb ka väga palju ideid. Näiteks mõte teha lavastus mustkunstnikega tuli Paulilt ja Ruudult (Raudsepp – toim.).

Kui vaadata teid nüüd kas või puhtfüüsiliselt, siis ühest küljest olete väga sarnased, samas peaaegu vastandlikud. (Tsenseeritud halb juudinali, aga no vaadake neid profiile kuuvalgel!) Sama kehtib justkui ka sisuliselt, et olete läbinud täiesti erinevad haridusteed, aga nüüd ajate koos ikkagi ühte asja. 
Paul: Ma arvan, et põhjus, miks haridus ei mängi rolli (Paavo on lõpetanud lavaka dramaturgina, Paul EMTA kultuurikorraldajana – toim.), on see, et me läksime kooli ajal, mil olime juba suuresti välja kujunenud isiksused. Kui ma oleksin näiteks 18-aastasena majandust õppima läinud ja Paavo kohe dramaturgiks, siis oleksime arenenud selle käigus. Ja võib-olla ma mõtleksingi ainult numbrites ja Paavo näitekirjanikes. Samuti on näiteks Diana Leesalu ja Henrik Kalmet tulnud teatrisse hiljem. See tähendab, et meil kõigil on suur teatriväline tutvusringkond, ja see on tegelikult üsna haruldane. Kui inimesed lähevad otse lavakasse, on see nii intensiivne haridus, et lõikab su mujalt maailmast ära ja nõuab omaette pingutust, et leida hiljem inimesi väljastpoolt seal kujunenud ringi. 
 
Paavo: Mina sain lavakast uusi sõpru, aga vähemalt pooled on ka n-ö eelnevast elust. Ma olin 24, kui lavakasse läksin (Paavo on praegu 30 ja Paul 28 – toim.).

Kui Eestis räägitakse poliitilisest teatrist, räägitakse ilmselt NO99st, aga mulle tundub, et see, mida te Kinoteatris teete, on samuti poliitiline. Võib-olla mitte poliitiline selle sõna kitsas tähenduses, küll aga poliitiline ühiskondliku ja sotsiaalse tähenduses. Kas see on ka kuidagi sellega seotud, et olete väga kontaktis reaalse eluga ja võib-olla ei kao nii kaugele kunsti sügavikesse?
Paavo: Ma ise mõtestan seda kuidagi nii, et töötasin varem Heateo Sihtasutuses ja see, mida ma seal tegin, on minuga teatrisse kaasa tulnud. Mulle on väga oluline, et kõik, millega ma teatris tegelen, toetaks ühiskonnas suundi, millesse ma usun. Lisaks on oluline, kuidas me end kõrvalt vaatame. See on ka omamoodi sotsiaalne akt. Kui tulla tagasi Jérôme Beli juurde, siis tema on teinud tantsijatega ridamisi etendusi, kus ta vaatleb neid kui inimesi, mitte kui tantsijaid. Tantsimine on lihtsalt üks amet. Ka Kinoteatri mustkunstnike lavastuses vaatame mustkunstnikke kui ühe elukutse esindajaid. Samamoodi võiks teha lavastuse raamatupidajast. See ongi sotsiaalne akt, me ei võta teemaks kunstnikku kui sellist, vaid kui inimest ameti, kohustuste ja igapäevaste muredega.

Paul: Mulle tundub samuti, et mingi salapära jääb õhku juba sellest, et me ei pane piire nii selgelt paika. Mustkunstnike lavastuse puhul saime kõigepealt Karli ja Meelisega (mustkunstnikud Charlekas ja Meelis Kubo – toim.) kokku ja esimeste proovide vältel lihtsalt rääkisime ning siis hakkas mingi suund tekkima. Samamoodi oli Kinoteatri manifestidega. Mõtlesime välja mingid teemad, aga ei olnud ju kohe mõtet peas, et nii, kindlasti peavad lavale tulema koerad ja kulturist ja raievõistlus. Pigem võtame teema, räägime inimestega ja vaatame, mis sealt välja koorub. Paneme paika raja, mida mööda käima hakkame, aga me ei tea, kuhu välja jõuame. Oluline on liikumine. Mõnikord ikka kuuled, kuidas teatris räägitakse, kui keeruline on prooviprotsess ja et seal peabki raske olema. Siis on läbimäng ja esikas, aga see, et ei olegi elementaarne, et selle kõige käigus võiks olla tore ja meeldiv, tuli mulle üllatusena.
Paavo: Näiteks Julien Schwab, kellele me saatsime Talveöö festivali tutvustava kataloogi jaoks küsimusi, vastas küsimusele, miks just teater ja miks mitte näiteks kino või tele, et tema jaoks on kõige olulisem just prooviprotsess, need kohtumised inimestega, see on unikaalne ja seda ei saa kuskil mujal kogeda. Siis kui on juba läbimäng ja esikas, on tema töö ju tehtud.

Aga kuidas te suhtute NO99 poliitilisse teatrisse?
Paavo: Mul on NO99ga hea suhe, aga ma ei pea seda ise tegelikult poliitiliseks teatriks selles tähenduses, et seal on ju teatrit alati rohkem kui poliitikat. Ma ei saa sealt enda jaoks niivõrd uusi lahendusi või ettepanekuid. Nad on selle minu meelest ka kuskil sõnastanud, et ei paku lahendusi, vaid tõstatavad küsimusi. Minu jaoks on teater poliitiline siis, kui uurid mingit teemat ja pakud välja ka lahendusi – see oleks poliitiline sekkumine. See on muidugi defineerimise küsimus. Mina võib-olla ootaks teatrilt veel rohkem just sekkumist. Eestis on see võimalus olemas, sest teater jõuab väga paljude inimesteni. On reaalne võimalus midagi muuta. Muidugi on palju neid, kes arvavad, et see ei peaks olema teatri ülesanne, aga mulle tundub, et kui selline platvorm on olemas, siis võiks seda kasutada. Ka perekonnadraamat vaadates saad mingisuguse mõjutuse, kuidas asjad võiksid olla või millised eetilised kategooriad kehtivad. Seda võib-olla lihtsalt ei tajuta niimoodi poliitilisena.

Paul: Ma olen osaliselt nõus. Kui sa juba otsid poliitilisust, siis leiad seda igalt poolt, aga mingis mõttes võid ju saada väga suure elamuse etendusest, kus on väga nii-öelda vale poliitika, aga see ei ole antud kontekstis oluline. Tähtis on, et sinuni jõuab mingi emotsioon ja sa ise tead, mida sellega teha. See ongi mõtlemiskoht, et ma ei tahaks laval ainult n-ö õigeid asju näha.

Paavo: Minu puhul on nii, et kunstnik sa võid olla, aga kodanik pead olema. See on mõneti imperatiiv minu jaoks, aga see on puhtalt minu seisukoht.

Paul: Üks on see, mida sa ise teed ja kuidas see sind mõjutab, teine aga, kuidas sa lased end mõjutada sellel, mida sa vaatad. Ma ei vaata kunstiteost nii, et see on kuidagi poliitiliselt vale. Seal peab ikka mingi filter vahel olema.

Paavo: Kõike ei saa muidugi võtta kui poliitilist akti, aga teine äärmus on samuti ohtlik – kui sa lihtsalt ei näe neid ideoloogilisi mehhanisme, mis asja all on. Vaatad silmad jõllis ja ei näe, et sind sunnitakse mingis suunas mõtlema, et sinuga manipuleeritakse. Paul: No näiteks, kui sa tahad panna inimesi mõtlema taimetoitluse üle, siis palun väga, tee lavastus, kus kõik on hakkliha. Maast kasvab hakkliha välja, puu otsas on ainult hakkliha. Ma arvan, et lõpptulemusena hakkabki inimene just taimetoidule mõtlema.

Huvitav, kui suur see teatri mõjujõud ikkagi on. Räägitakse küll, et see või teine etendus pani mõtlema, aga mida see siis tegelikult tähendab? Vaatad etenduse ära, pärast kuus minutit mõtled ja siis lähed koju ja peksad naist edasi või? 
Paul: Vat seda sooviks tõesti teada. Näiteks NO „Ühtse Eesti” näol. Tahaks, et oleks saanud kellegagi kogu selle protsessi läbi teha kuni hetkeni, mil see inimene pärast valimiskasti juurde läheb. Minu jaoks oli see kui korralik kodanikuõpetuse tund ja seda edastati väga heal viisil. Aga kui laias ulatuses see mõjus? Seda oleks huvitav teada saada.

Paavo: Eestis on teatrikülastusi statistiliselt kohutavalt palju, inimese kohta oleme vist Hollandi järel teisel kohal. Oluline on aga ka see, kes kõikidest neist inimestest ja mida vaatama satub. Kui teha näiteks Linnateatris või Draamateatris hea lavastus olulistest regionaalprobleemidest, siis need inimesed, kes vaatama tulevad, noogutavad, et on jah keeruline olukord, aga need, kes lavastust tegelikult nägema peaksid, ei näe seda kunagi. Paratamatult on ju teatripileti hind ka üsna kallis ja võib-olla inimesed, kellele sa midagi teed, ei satugi kunagi teatrisse. 
 
Väidetavalt suudame võtta vastu uusi mõtteid, kui need nagunii juba klapivad meie olemasolevate väärtushinnangute ja põhimõtetega. Kui ühisosa ei ole, on raske ka mingit uut infot edasi anda. Kui sa paned Arvamusfestivalil vaidlema kaks äärmust, näiteks kooseluseaduse teemal, siis kui suur on tõenäosus, et mõni kummagi poole argumentidest teiseni jõuab ja tema seisukohti kuidagigi kõigutab? Seal ei ole lihtsalt seda ühisosa, kust info võiks läbi pääseda.
Paavo: Kindlasti on palju inimesi, kelle vaated on juba niivõrd välja kujunenud. Eks inimeste muutmine teatris algab sellest, millise mõttega nad üldse teatrisse tulevad. Kirvemeetodil kaheks jagades on kindlasti neid, kes lähevad teatrisse mõneti justkui kinnitust saama, et see, mida nad teevad, on hea ja õige, ja siis on inimesed, kes lähevad teatrisse, et neis tekiks küsimusi. Sa kas otsid teatrist meelerahu ja põgenemist reaalsusest või just seda, et sind raputataks. Sa kas otsid asju, mis kinnitaksid sinu seniseid arvamusi, või neid, mis neid ümber lükkaksid. Mõlemad on võimalikud.

Paul: Kas selleks kaoseks on tavaelu või kunst. Praegu tunnen küll, et lähen ise näiteks teatrisse pigem just elamust saama. Lähengi esimesse ritta ja las tulevad ja loobivad siis millegagi. See on lähenemise erinevus. Mingis muus faasis oleks ma kindlasti soovinud, et tehtaks pai ja ma teaks, et kõik saab korda, ning väga hea tunne on. Aga tahaks, et keegi paneks just mõnusa ora, et tuleks uuesti kõik läbi mõelda. 

Küsinud Keiu Virro
Müürileht, detsember 2014