EPL: "Arvustus: mäng on tõsine asi nii elus kui ka teatris"

Tallinna Linnateatri kaheksas rahvusvaheline teatrifestival Talveöö Unenägu kompas ning segas elu ja teatri, reaalsuse ja mängu piire. Festivali põhiprogrammi kõik neli lavastust, mis koondusid pealkirja „Tõsised mängud” alla, eemaldusid omal moel klassikalisest dramaturgiast ja traditsioonilisest etendaja-vaataja suhtest. 
Nüüdisaegse teatrikeele otsingute mõttes on markantseim näide Saksamaalt pärit Rimini Protokolli lavastus „Remote Tallinn”, kus etendust vaatama tulnud publik võib ennast ühtäkki hoopis esineja rollist leida. Juba lavastuse idee on eksperimentaalne ja intrigeeriv: etendusele tulnud inimestest moodustub hord, kelle liikumisi ja tegevust hakkab juhtima sünteetiline hääl kõrvaklappides.
Inimgrupp juhitakse läbi hämara ja porise Tallinna kõrvaltänavate, hoovide, kiriku, bussi, ostukeskuse ja parklate aina rohkem teadmatuse poole. Samal ajal juhib hääl inimeste tähelepanu nähtustele ja mõtetele, millele igapäevaelus üldjuhul eriti suurt tähelepanu ei pöörata. Hääl avab ümbritsevat uuel ja ootamatul moel. 
 
Elulised situatsioonid asetatakse konteksti, kus need kaotavad oma tavapärase tähenduse. Esile tuleb teatri ja mängu olemasolu meie igapäevaelus. Seega võib „Remote Tallinna” külastaja leida end ühtäkki kaubanduskeskusest toidupoe eest jälgimas igapäevaelu siginat-saginat kui vaatemängulist teatrietendust, kus inimesed-näitlejad mängivad kassiire ja ostjaid või statiste, kes lihtsalt kõnnivad üle „lava”.

Kuigi „Remote Tallinn” on üsnagi vaimukas ja lõbusas võtmes lahendatud jalutuskäik läbi talvise linna, saadab kogu teekonda sügav elufilosoofiline aura. Klappides kõlav hääl annab pea igal sammul mõtteainest hetkede põgususe, inimese vananemise, elu möödumise, igaviku ja kaduvuse teemadel. See mänguline läbi elu viiv teekond, mida juhib programm, hääl inimese peas (nagu eluski) on teatri väljendusvahendite mõttes kahtlemata ootamatu ja tähelepanu vääriv saavutus. 
 
USA-st pärit lavastus „Rogerandtom” ja soomlaste „Kuningannamängud” säilitavad „Remote Tallinnaga” võrreldes küll klassikalähedasema esineja-vaataja suhte, kuid elu ja teatri piiride hägustamisega eksperimenteeritakse siingi. Julien Schwabi kirjutatud „Rogerandtom” toob tänapäevasesse dramaturgiasse uued tuuled. Küllaltki realistlikult algav lavastus, mille naispeategelane ootab külla oma ammukadunud venda, võtab ootamatu pöörde, kui selgub, et kauaoodatud venda mängima pidav näitleja ei ole kursis ei mängitava lavastuse, oma rolli ega ammugi mitte näitlejameisterlikkusega. Elu ja teatri, tegelikkuse ja fiktsiooni süntees võtab erakordse mõõtme hetkel, kui üks tegelane on määratud eksisteerima üksnes teatrimaailmas ja teine teatrivälises. Aga elulised mängud ei ole võõrad ka fiktsioonimaailmas viibivale tegelasele, kui ta keelitab oma eksabikaasat vennale teesklema, et nad on endiselt õnnelik paar; ega teater võõras teatrivälisele tegelasele, kelle etteaste on nii või teisiti mäng. Seega on mängu ja päriselu suhe siinses lavastuses eriti komplitseeritud. 
 
Antti Mikkola „Kuningannamängudes” otsitakse samuti mängu ja tegelikkuse vahelisi seoseid, kuid suurem rõhk lasub siin hoopis teisel aspektil: ühiskonna suhtumisel naistesse. Keskmes on kolm naistegelast – karjääri teha ihkav poliitik; endine olümpiavõitja, kes tahab astuda poliitikasse; ning nelja lapse ema, kes leiab endale armukese ja keda hakatakse lõpuks süüdistama oma abikaasa mõrvas. Neid kolme pealtnäha erinevat omavahel põimunud lugu seob sarnane küsimusepüstitus: kas ja kui palju peab naine minetama endas naiselikkuse, et olla edukas ja lüüa läbi ühiskondlikel tegevusaladel? Et publik stereotüüpidel põhinevast vaatamismaneerist lahti raputada, on suusatajast olümpiavõitja stseenis vahetatud isegi soorollid: habrast naissuusatajat kehastab mees- ja tema võimukat treenerist abikaasat naisnäitleja. Peale tänapäevaste tegelaste on lavastuses ideeliselt (ja korraks ka füüsiliselt) kohal kaks suurkuju – Elizabeth I ja Maria Stuart –, kelle elulugudest autor on inspiratsiooni ammutanud. 
 
Prantsusmaalt pärit lavastus „Cédric Andrieux” on see-eest puhtalt autobiograafiline teos. Publiku ette on asetatud tantsija Cédric Andrieux’ elu ja töö, mida esitab loomulikult tantsija ise. Selline aus sisekaemus tantsijaks olemise keerdkäikudest avab ühtlasi palju lavaelu telgitaguseid, säästmata publikut higist ja verest, mis ühte tantsijat kogu tema karjääri jooksul saadab. Andrieux’ monoloog alates hetkest, kui temast sai tantsija, loob pildi järjekindlast, töökast ja edasipüüdlikust inimesest, keda ei jäta tabamata ka valud ja kahtlused. Monolooge illustreerivad ilmekalt tantsulised etteasted, kuid ainult üksikutes numbrites on tunda esinemise hõngu, lõviosa moodustavad pigem rutiinsed harjutused ja atmosfäär, mis meenutab treeningusaali. 
 
Festivali tänavune temaatika andis tänu neljale suurepärasele lavastusele hulgaliselt mõtteainet nii elu üle teatrilaval kui ka teatraalsuse üle elus, kinnitades, et mäng, olgu elus või teatris, on äärmiselt tõsine ettevõtmine. 

Piret Kuub 
Eesti Päevaleht, 16.12.2014