Miks me seda teeme ja keda on oodata? 

"Talveöö unenäo" festival, mida Tallinna Linnateater iga kahe aasta järel korraldab, on festival, mille eesmärgiks on tuua kokku näitlejatööd väärtustavaid lavastusi. 
 
Kui viia asjad äärmuseni, siis – ilma kelleta ei ole teatrit? Teater saab hakkama ilma lavastajata, ilma näitekirjanikuta, lavakujundajata, heli- ja valguskujunduseta. Aga on üks inimene, ilma kelleta teater kuidagi hakkama ei saa - ja see on näitleja. Mõistagi ei tähenda see, et teater, milles puuduvad kõik need loetletud elukutsed, oleks eesmärk omaette. Tahame vaid meelde tuletada, et teatri ja sellega ka meie festivali keskmeks on siiski kunst, mida loob näitleja. 
 
Vaieldamatult on parim viis keskendumaks näitlejatööle monoetendused. Nendes langeb kogu tähelepanu näitleja isiksusele ja suurusele. Ei mingeid trikke. Seetõttu on "Talveöö unenägu" sel aastal keskendunud monoetendustele ja võtnud oma eesmärgiks tutvustada Eesti teatripublikule praeguse hetke Euroopa parimaid näitlejaid. Meile on ülimalt oluline laia geograafiline taust, ja nii oleme me kutsunud külla lavastusi ja näitlejaid üle terve Euroopa. 
 
Mitmete suurnimede hulgas, keda sel aastal on festivalile oodata, on kahtlemata kõige nimekamaks legendaarse Peter Brooki lavastus "Suurinkvisiitor", milles mängib Bruce Myers. Peter Brook kui maailmateatri grand old man ei vaja teadlikule publikule kahtlemata tutvustamist, tema teatritöö ja raamatud "Tühi ruum" ja "Nihkuv vaatepunkt" on otsesemalt või kaudsemalt vaieldamatult mõjutanud ka Eesti teatrit. Baltikumis on ka Brooki (kelle vanemad 20. sajandi algul Inglismaale emmigreerusid) juured, ja nii on meil teda siinsel festivalil vastu võtta eriline au. 
 
Teiseks suurkülaliseks "Talveöö unenäo" festivalil on Martin Wuttke, esinäitleja Berliini teatrist Volksbühne am Rosa-Luxemburger Platz, mis on viimasel aastakümnel olnud Euroopa üks olulisimaid teatreid. Juba aastaid kõikjal maailmas mängitud lavastus "Artaud meenutab Adolf Hitlerit ja Romanisches Cafe’d" on loodud veel ajal, kui Wuttke töötas Bertolt Brechti taagaga kuulsas Berliner Ensemble’is ja on üks intensiivsema näitlejamängu esitusi, mida korraldajatel on õnnestunud näha. Lavastus põhineb 20. sajandi suure prantsuse "teatripoeedi" Antonin Artaud´ kirjale Adolf Hitlerile, mille Artaud´ vaimuhaiglas viibides viimasele kirjutas. Lavastuses püütakse ellu viia Artaud´ välja käidud visioone näitlejamängust – mängust, mis balansseerib hullumeelsuse ja virtuoossuse piiril. 
 
Kolmandaks külaliseks on Alvis Hermanise lavastus "Sonja" Riia Uuest Teatrist. Küllap ei ole kaasaja Euroopa teatrimaailmas orienteerujale sedagi nime vaja tutvustada. Riia Uus Teater on leedu lavastaja Oskara Korsunovase trupi kõrval kahtlemata Baltimaade tuntuim teatrinimi Euroopas ja kogu maailmas. Varem on Eesti publikul olnud võimalus Eesti Draamafestivalil näha Hermanise lavastust "Pikk elu". Ka "Sonja" on näide tema loomulikest tegevustest metafoore otsivast lavastamislaadist. "Sonja" on grotestkselt tragikoomiline lugu üksikust vanatüdrukust (kes on niivõrd kole, et teda mängib meesnäitleja), kelle ta sõbrad meelitavad kirjutama armastuskirju kaugele sõbrale, keda (nagu hiljem selgub) polegi olemas. See lavastus on hea näide suurepärasest näitlejateatrist. 
 
Neljandaks on Tallinnasse oodata Rootsi Kuningliku Teatri taustaga näitlejat Jan Jönsoni, kelle pikaajaline töö Samuel Becketti loominguga paljudes vanglates üle terve maailma on viinud ta tihti teatri ja elu vahelisele piirile. Just neid kummastavaid hetki tema dokumentaaldraama "Tõelusehetked" käitlebki. 
 
Meil on ülim heameel võõrustada 2008. aasta "Talveöö unenäo" festivalil sellise isiksuse ja mastaabiga näitlejaid ja me loodame, et seekordne festival kinnitab veelgi kord, et teatri loomisel on keskne roll, nagu alati, näitlejal. 

Laur Kaunissaare, Talveöö unenägu 2008  kuraator

Festivalil Talveöö unenägu 2008 osalesid lavastused:

„Suurinkvisiitor“ 
Théâtre des Bouffes du Nord (Prantsusmaa)
 Fjodor Dostojevski „Vendade Karamazovite“ katkendi järgi dramatiseerinud Marie Hélène Estienne
Lavastaja: Peter Brook 
Valguskunstnik: Philippe Vialatte 
Mängib: Bruce Myers 
 
„Suurinkvisiitor“ on haarav monoloog usust, vabadusest, kaastundest, nõrkusest ja võimu kuritarvitamisest. Näidendi tegevus toimub inkvisitsiooni veriseimal ajajärgul Sevillas, kus iga päev leegitsevad Jumala ülistuseks tuleriidad, millel põletatakse ketsereid. Äkki ilmub sealsamas Jeesus inimese kujul rahva hulka. Salapärasel moel tuntakse ta kohe ära ja tema ümber koguneb õnnistust paluv rahvahulk. Samal ajal aga jõuab linnaväljakule ka kardinal, suurinkvisiitor ise –peaaegu üheksakümneaastane vanamees, kelle silmad leegitsevad ometi endiselt nagu söetükid. Suurinkvisiitor käsib oma valvuritel Jumala poeg kinni võtta. Surmavaikuses viiakse too ära ning hirmunud inimesed kummardavad nagu üks mees raugast inkvisiitori ees maani, mispeale too õnnistab rahvast vaikides ja läheb edasi. Vang aga talutatakse Püha Kohtu hoonesse ja pannakse võlvitud kongi luku taha.
Maailmateatri grand old man ning raamatute „Tühi ruum“ ja „Nihkuv vaatepunkt“ autor Peter Brook teatrisõbrale ilmselt pikemat tutvustamist ei vaja, kuid sõltumata mõjust, mida nüüdseks 83-aastase Brooki teatriuuendus ka eesti teatrikunstile on avaldanud, on siinsel publikul „Suurinkvisiitori“ näol esmakordselt võimalik näha mõnd tema lavastustest oma kodumaal. Kunagine Royal Shakespeare Company näitleja Bruce Myers on teinud Brookiga edukalt koostööd juba alates 1974. aastast. Lisaks lavaloomele annab ta ka näitlejatöö meistriklasse erinevais maailma paigus.
Etendused toimuvad teatri NO99 saalis. Etendus on inglise keeles, eestikeelsete tiitritega, kestab 55 minutit, ilma vaheajata. 
 
Tom Peuckert „Artaud meenutab Adolf Hitlerit ja Romanische Café’d“ 
Berliner Ensemble (Saksamaa)
Lavastaja: Paul Plamper 
Kunstnik: Paul Lerchbaumer 
Muusika: plexiq 
Mängib: Martin Wuttke 
 
1943. aastal kirjutab prantsuse luuletaja, kunstnik, lavastaja, näitleja ja teatriteoreetik Antonin Artaud, kes viibib parajasti patsiendina Rodezi psühhiaatriahaiglas, Adolf Hitlerile kirja „Ühe 1932. aasta maikuu pärastlõuna mälestuseks Berliini Romanische Café’s“. 1962. aastal sündinud saksa dramaturg Tom Peuckert on loonud selle alusel mononäidendi, kus Artaud „meenutab“ oma fiktiivset kohtumist Hitleriga. Lavastuses püütakse ellu viia teatriuuendajast Artaud’ visioone näitlejamängust – mängust, mis balansseerib hullumeelsuse ja virtuoossuse piiril.
Monoloogi esitab Berliini ühe juhtivama ja kaasaegsema teatri Volksbühne am Rosa-Luxemburg Platz esinäitleja Martin Wuttke. Lavastus on valminud ajal, kui ta töötas veel Bertolt Brechti rajatud Berliner Ensemble’is.
Etendused toimuvad Kanuti Gildi saalis. Etendus on saksa keeles, eesti- ja ingliskeelsete tiitritega, kestab 1 tund ja 15 minutit, ilma vaheajata. 

Tatjana Tolstaja „Sonja“ 
Riia Uus Teater (Läti)
Lavastaja: Alvis Hermanis 
Kunstnik: Kristīne Jurjāne 
Mängivad: Gundars Āboliņš, Jevgeņis Isajevs 
 
„Sonja“ on näitemäng inetust ja üksildasest naisest, kes saab ühel päeval armastuskirja tundmatult mehelt. See on tema elu õnnelikem hetk – paraku on aga kirja tegelikuks autoriks hoopis üks õel sõbranna. Intrigeerivaks faktiks on lavastuse juures see, et kontrasti loomiseks Sonja inetu välimuse ja tundliku hinge vahel on Hermanis valinud rolli täitma meesnäitleja. Sellest lähtuvast liialdatud teatraalsusest ja hüperrealistlikust lavalolekust sünnib aga uus ja põnev teatrikeel. „Ma ei usu, et hingel on sugu,“ kommenteerib seda valikut lavastaja ise. 
 
Alvis Hermanis on alates 1997. aastast Riia Uue Teatri peanäitejuht ning katsetused uute teatrivormidega on toonud talle menu paljudel Euroopa festivalidel. Eesti vaatajal oli võimalik näha Hermanise üht eelnevat lavastust „Pikk elu“ Tartu festivali Draama 2006 aukülalisena. Gundars Āboliņš on pälvinud Sonja rolli eest parima meesnäitleja preemia Horvaatia Väikelavade festivalil ja Poola festivalil Kontakt aastal 2007. Lavastusele „Sonja“ määrati festivalil Kontakt“ kriitikute auhind.
Etendused toimuvad Eesti Nuku- ja Noorsooteatri saalis. Etendus on vene keeles, sünkroontõlkega eesti ja inglise keelde, kestab 1 tund ja 40 minutit, ilma vaheajata. 
 
„Tõelushetked“
Autor, lavastaja ja esitaja: Jan Jönson (Rootsi)

Jan Jönson töötas aastaid näitlejana Rootsi Kuninglikus Draamateatris, kuni ühel päeval viis juhus ta vanglasse külalisetendust andma. Jönson leidis sealsete kinnipeetavatega hea kontakti ja tal tekkis idee lavastada nendega Samuel Becketti näidendit „Godot’d oodates“. Peagi loobus Jönson näitlejakohast Draamateatris ja pühendus täielikult tööle vangidega – nüüdseks on ta lavastanud erinevaid Becketti näidendeid nii Rootsi kui ka Ameerika kinnipidamisasutustes, aidates surmani trellide taha mõistetutel elu enda jaoks uuel viisil lahti mõtestada. Jönson jõudis tutvuda ja sõbruneda ka kirjanduslegendi Samuel Becketti endaga, keda tema ettevõtmine intrigeeris. Lavastuses „Tõelushetked“ kirjeldab Jönson Rootsi ja Ameerika vanglates töötades saadud kogemusi.

Samuel Becketti kiri Jan Jönsonile:
Lugupeetud härra Jan Jönson! Mind on teavitatud Teie tööst minu näidendiga „Godot’d oodates“ ühes Rootsi range režiimiga vanglas. Palun tulge järgmisel kolmapäeval Pariisi, et võiksime kohtuda kell üksteist St. Jacques’i bulvaril, kohvikus Le Petit Café. Kui see Teile sobib, siis pole vaja vastust saata! Siiralt Teie, Samuel Beckett, Pariis 
 
Etendused toimuvad Taevalaval. Etendus on inglise keeles, otsetõlkega laval eesti keelde, kestab 3 tundi ja 30 minutit, ilma vaheajata.