Madis Kolk

Olgugi, et „Pika pingi” kuuel lühilool puudub selgelt manifesteeritud ühisnimetaja, näivad need tervikuks koonduvat tajutemaatika teljel. Kõik katkendid käsitlevad ühel või teisel viisil küsimusi sellest, kuidas me ümbritsevat tajume, mil kombel mõjutab meie endi eelhäälestus asjade mõistmist ja seeläbi ka nende toimimist ning kas adekvaatse eluhoiaku omandamiseks on ka mingeid meelepuhastusvõimalusi. Ühtpidi kuulub mõõdukas segu zenist ja eksistentsialismist iga noore intellektuaali vaimsesse pagasisse, nii et selles mõttes igati ootuspärane tudengilavastus. Teisalt peegeldab see rõhutatud sõnumist hoidumine, rohkem kujundite kaudu küsimine kui lärmakas tõekuulutus meeldivat küpsust.

Kindlasti on publiku seas neidki, kes ootaksid üliõpilaste omaalgatuslikult ettevõtmiselt selgemasõnumilist eneseesitlust, kuid isiklikult pean praegust tulemust, kus kõikvõimalikke „siit me tuleme” ja „täna mängime” stereotüüpe välditakse, tunduvalt kaalukamaks. Üldistavate loosungite asemel tegeldakse elupaljuses erisuste otsimisega ning asutakse oma olemasolu ja tudengistaatust välja vabandamata otse asja kallale, muretsemata, kuidas see kellelegi paista võib.

See viimane ei puuduta üksnes epateerivat piiridekompamist, sest šokeerimine on niikuinii peaaegu võimatu ning võib tajutestina taanduda vaid labaseks klišeeks. Nii mõjuvadki näiteks Kristjan Üksküla kaks Tšehhovi-lavastust otsekui protestina selliste eelootuste suhtes, mille kohaselt peaksid noored teatraalid eeskätt millegagi võitlema. „Jääger” ja „Albioni tütar” on lavastatud puhta, napi joonega ning psühhologismisugemetega, mängides suureks probleemi, kuidas inimene suudab end kõige ebamugavamasse olukorda panna üksnes ise teistele ootusi panustades ning neid endasarnaseks sundides. Pisut jääb ehk puudu mingist kaasajastatusest, mitte välisvormilisest, mis klassikuga polemiseeriks, vaid elu- ja näitlejatunnetuslikust, rõhutamaks Tšehhovi sketšides kujutatu igiinimlikkust ning seeläbi tegelikult ka autori klassikustaatust.

Roland Laose „Genees ja katastroof” toimib „Pika pingi” lühilavastustest selle poolest kõige terviklikumana, et edasi on antud nii Roald Dahlile omane musta huumori atmosfäär ja empaatiline üksikdetailist üldistuseni jõudmine kui ka loo enda teatripärasus oma olustikulises ja psühholoogilises täpsuses.

Kõiki töid ühendav julgus kõnelda valehäbita lihtsatest asjadest saab jõulisima väljenduse Hendrik Toompere jr jr lavastuses „Puhh!” Groteski nihestatud möödakõnelused, mis inimesi igapäevaeluski olulisest eemale juhivad, on toodud justkui karnevalikonteksti – tegelasteks Milne’ilt laenatud arhetüüpsed maskikangelased, kes kodutute varjupaiga kaudu sotsiaalsest staatusest vabastatud. Situatsioonid on leidlikud ja mängitud siiralt, distantsita, võib-olla tuleks aga kasuks mõningane kontsentreerimine, sest olgugi sõnumiks see, kuidas tee lihtsate põhitõdedeni on käänuline, kipub see stiilivõttena lõpuks natuke taju tuhmistama.

Ka Mait Jooritsa „Kantani padjas” on meedium ja sõnum leidlikus kooskõlas ning väljendusvahenditelt on mindud riskantset teed. Taju puhtuse otsing, teadvuse immuunsus pinnapealsete välisärritajate suhtes on vormitud koreograafilistesse kehakujunditesse, esitades väljakutseid nii intellektile kui meeltele. Toimuv on sugestiivne, kuigi see, mis sõnumi tasandil väärtustab n-ö loovat osavõtmatust, nõuaks ehk puhttehniliselt mõningaid emotsionaalseid pidepunkte, et kogutervik vastuvõtu jaoks liiga staatiliseks ei jääks.

Sama teekonna teist otsa – küsimust, mis saab siis, kui inimene oma meeled risustab – uurib leidliku palaganina Kertu Moppeli „Leib”. Materjali on palju ning seda esitatakse hoogsalt ja üldjoontes teravmeelselt. Kohati tuleb aga sellegi lavastuse puhul silmas pidada neid ohte, mis ilmnevad sõnumi ja meediumi kokkupuutepunktis: kui lavastaja või näitleja laotab avameelselt laiali oma alateadvuse, siis paljastub ka ta isiklik maitsetaju.