Bianca Mikovitš

Ühed Tallinna inimesed otsisid ja otsisid Albu vallast "Tarkust" ja Kukenoosi viljakuivatit. Lõpuks leidsid üles. Vähemalt sellegi jagu said targemaks.

Sel tulipalaval päeval läks rahvas varakult randa ja mõned sääsemürgiga relvastatult seene- ja mustikametsa.

Sadakond kerges riides inimest oli teel Albu valda Kukenoosi viljakuivatisse muusikaelamust saama.

Teekond teadmatusse

Sellest, et mitmed asjatundjad on jõudnud Tõnis Mägi heliteost "Tarkus" juba ühte ja teistmoodi kiita, ei teadnud paljud neist midagi ja nagu algul juba öeldud - Albust ei teadnud nad ka midagi.

Hiljem ütles Tõnis Mägi, et inimesed ei tunne tegelikult ka teda.

Õnneks oli kohal Aarne Üksküla, kelle tuttavat häält kuuldes rahunes publik selles väljast koledas, seest hubases paigas sekunditega haudvaikseks.

"Mu vennad, ei ole midagi imelikku maa pääl...." algas ta Uku Masingu tekstiga.

Algul otsis Tõnis Mägi sobivaid tekste Tammsaare kirjapandust, kuid jõudis sealt kaarega Masinguni. Ning leitu tundus kõnekas ja kõnetav.

"... mis meile võõras ja huvitav näib, on kõige tavalikum ja igapäevasem!"

Masingut on kuivatis huvitav kuulata, kuid samas - tema ei olnud ju näinud, kuidas eestlastest kultuurihullud istuvad lausvihmas Vargamäel ja keelduvad lahkumast, samuti ei võinud ta uneski näha, kuidas kaasmaalased avara põllu äärses vanas tööstushoones tema kirjapandud ridu kuulavad.

Ja on veelgi veidrat ses asjas.

"Tühisuste tühisus, kõik tühine," laulab Mäks lavalt saali Koguja sügavaid ja ajatuid ridu. Valguses ja varjus näeb ta ise ka oma pikkade juustega välja nagu metsasügavusest rahva sekka saabunud tuuletark. Mulje süveneb, kui põrandalt istumast tõuseb Chalice poisiliku rõõmuga, nõksutab ning tšillib sellest, kuidas midagi uut ei ole maailmas.

"Mis on olnud, see saab olema ja mida on tehtud, seda tehakse veel..."

"Ka nii võib Piiblit lugeda," vaimustus kohal olnud konservatiivne baptist.

"Kes on Koguja," küsisid pealinnast puhta lehena saabunud naised.

Kuid peale Koguja antakse sõna teistelegi. Ja tehakse muusikat! Võimsat, tasast, kirevat ja värvilist muusikat, toetuseks tugev ja viimseni paigas valgus.

"Meil on suuremad majad, aga väiksemad pered," kajab lavalt saali ja: "See on aeg, mil aknast paistab palju, aga tuba on tühi, nii tühi..." ja siis pumm! - "Aega ei ole! Sind ei ole! Teid ei ole! Mind ei ole!"

Vapustav. Hetkeks jäin uskuma, et mind tõesti pole. (Aga kuna ma tundsin seda väga tugevalt, siis ma ilmselt siiski olin ja tunduvalt tugevamates värvides, kui enne Kukenoosi jõudmist.)

Kas naer on lubatud?

"Tarkus" moraali ei loe, kedagi elama ei õpeta, aga tõstab inimeste ette peegli. See on selline Galadrieli haldjapeegli moodi asi, mille pinnalt näeb esiti iseennast, siis aga vilksatusi asjust, mis olid, mis on ja mis tulevad. Ja mida rohkem vaatad, seda enam näed ja kuuled ja ikka teisiti, kui teised.

Tasandeid tekib ja kaob. Näiteks siis kui Aarne Üksküla loeb kirjeldamatu intonatsiooniga Masingu tõlgitud neenetsi muinasjuttu, ei saa ühel hetkel enam aru, kas see on hääl, mis loeb peale Mehhiko seebile, sügavustesse puuriv rahvatarkus või katke 1001 öö muinasjuttudest. Kohutavalt naljakas on ka.

Aga inimesed saalis on tõsised, hirmus tõsised. Ainult Ain Lutsepp olevat julgenud naerda nii, et seda oli tagant reast ette kuulda.

"Inimesed tulevad liiga suure eelarvamusega," arvas Tõnis Mägi. "Võib-olla nad võtavad seda liiga tõsiselt. Ma vahel vaatan neid esimesi ridu ja mõtlen - kuidas nad küll aru ei saa?"

Parim publik kogu etenduse jooksul olevat istunud kuivatis siis, kui läbimängu tuli vaatama Albu valla rahvas.

"See on parim, mida ma olen teinud, sinna ma olen püüdnud ja ma ei tea, kas ma midagi nii head enam kunagi teen," ütles Mägi. "Inimesed ei tunne mind. Nad on kuulnud "Koitu" ja "Kuldaja Rock'n'rolli" ja arvavad, et see ongi kõik."

Enne kontserdile minekut kuulsin kahe inimese muljeid, kes kirjeldasid nähtut tõsise ja raskena. Neile igatahes ei meeldinud.

Ei saa seda ka kuidagi ette heita, õigus rahulolematusele on eriti praegu üks olulisi põhiõigusi.

Ja vahel vajavad mõned asjad, elamused ja heliteosed mõistmiseks pisut taustateadmisi, teistsugust ilma või hoopis mingit kindlat sorti tuju.

Mäksi väljamõeldud keeles ja sõnadega Sim Sala Bim kulmineeruva laulu loeksin ise kahtlemata väga tõhusaks tujutõstjaks.

Sim Sala Bim, Sim Sala Bim, Sim Sala Bim....

Vahel on mõned asjad sellised, et ei oska ise ka muud öelda.

Tõnis Mägi käest laulu kohta küsides selgus, et tegu on sellise viisiga, mis ei salli kindlate sõnadega kinni naelutamist ja keeldub siis üldse kõlamast, seepärast on osa sõnu igal õhtul uued.

"Nii kui proovisin panna sinna värsse, ei läinud see enam kuidagi," rääkis Mägi sõnadest, mis kõlavad jidiši või aramea keele sarnaselt.

"Ja ma ei tahagi, et nad sõnu kuulaks, las inimesed mõtlevad ja kujundavad endale ise pildi, ükskõik millise," lisas ta veel.

Jõuab veel väga napilt

Kontsert ei ole kuigi pikk, kestab ligi tund ja 30 minutit peale. Tagasi mõeldes on üllatav, kui palju meeldejäävaid hetki sinna sisse mahtus - Üksküla loetud tekstid, Arno Kalbuse vinge soolo tabladel, väikse Liidia laul, Taavo Remmel kontrabassil ja muidugi koor!

Koor nimega Head Ööd, Vend, millest enamik inimesi midagi kunagi kuulnud polnud.

Isegi väike arutelu tekkis hiljem kuivati ees ning õnneks oli siis kohal inimesi, kes teadsid, et see on Raplas Pärt Uusbergi pool Uku Uusbergi diplomilavastuseks kokku pandud vennaskond.

Võib juba ette kujutada, milline rahvalemmik neist teatud populaarses kooride võistulaulusaates saaks. See suurepärane kogum inimesi laulab muuseas raha küsimata, vabast tahtest ja rõõmsast meelest.

Suurema osa eelarvest neelavad tipptasemel heli ja valgustus, kust Tõnis Mägi selgitusel ei olnud võimalik kvaliteedis kriipsukestki järele anda ning mis tõstis ka pileti hinda.

Viimane on omaette teema. 400 krooni superelamuse eest ei ole palju, aga...

Ehk võiks Linnateater teha nö Pohlakut, võtta pool piletihinda maha ja teha mõned etendused lisaks?

Publikut on jagunud nüüdki, kuid küllap leiduks siis veel rohkem neid, kes tuleks, otsiks "Tarkust" ja lubaks endale laulda ees ootavast suurest maalritööst.

Ja tahab minna, peab kiirustama - koos tänasega on jäänud vaid neli esituskorda.