Kristi Helme

Mida paremini tunneme erinevat muusikat, seda enam saame aru akadee­milisest süva­muusikast,” leiab Taavi Kerikmäe.

Noor muusik Taavi Kerikmäe on end tõestanud mitmel rindel: leidnud tunnustust nüüdis­muusikuna ning mänginud 20. sajandi ühe tuntuma helilooja Pierre Boulezi juhendamisel tema teoses „Sur Incises” esimest klaverit.

Laiem üldsus teab Kerikmäed vast kõige paremini popansamblist Dagö, kus ta mängis klahvpille. Praegu täidab Lyoni kõrgemas riiklikus muusika ja tantsu konservatooriumis kaasaegset muusikat õppinud Kerikmäe päevi õppejõutöö Eesti muusika- ja teatriakadeemias ning musitseerimine eri kooslustes. Nii elektroonilise muusika ansamblis Broken Time Orchestra, vabaimprovisatsiooni trios ASK: kui ka kaasaegset muusikat viljelevas bändis U:. Augustis võib noort muusikut näha Albus Kukenoosi viljakuivatis etenduvas Tõnis Mäe oratooriumis „Tarkus”.

Millal sinu muusikutee algas?

„Hakkasin klaverit õppima nelja-aastaselt. Käisin Tartu 7. keskkoolis ning samal ajal Tartu 1. lastemuusikakoolis. Pärast Elleri-nimelise Tartu muusikakooli lõpetamist tulin Eesti muusika- ja teatriakadeemiasse (EMTA) klaveri eriala õppima. Magistrantuuris käisin paralleelselt Tallinnas ja Lyonis, nüüd õpin siin doktorantuuris.
Mul olid väga toredad õpetajad Anu Antzon ja Aleksandra Eesmaa. Arvan, et muusikaõpetaja on kui poole kohaga psühholoog, sest muusikast arusaamine, tehnika ja isikupärane eneseväljendus võivad tulla alles pärast paarikümneaastast järjekindlat harjutamist. Ebaõnnestuda on üsna lihtne ja oskamatu õpetaja võib noore kergesti lukku keerata.”

Milline on sinu hinnangul Eesti muusikahariduse tase?

„Üldhariduskoolide muusikaprogrammid ei soodusta klassikalisest muu­sikast arusaamist. Õpitakse küll solfedžot ja noodikirja, kuid kõige olulisem on õpetada muusikast aru saama ja tajuma selle essentsi. Mozarti sünniaasta ei ole kõige olulisem.
Muusikahariduses pööratakse liiga vähe tähelepa­nu seostele teis­te kunsti­vald­kon­dadega, nt kujutava kunsti, filmi, teatri või tantsuga. Kui lähenemine jääb kitsaks, on oht, et klassikaline muusika marginaliseerub või muutub pelgalt kvaliteetmeelelahutuseks. Teisalt, mida paremini tunneme erinevat muusikat, seda enam saame aru akadeemilisest süvamuusikast. Meil on tippe, kelle üle uhkust tunda, ja samas palju tööd ümberkorraldusteks.”

Sinu loomingus on olulisel ko­hal improvisatsioon. Kas üliõpilased oskavad ja julgevad improviseerida?

„Tegelikult improviseerime ju iga päev ootamatutes olukordades. Õpilaste vaba eneseväljendust tuleb aga rohkem julgustada, sest osa avaneb väga aeglaselt. Improviseerima võivad õppida kõik, aga mõnel on selleks eeldusi rohkem.”

Milles erineb muusikaõpe Eesti ja Prantsusmaa ülikoolis?

„Prantsusmaal on vaid kaks kõrgemat riiklikku muusikaõppeasutust, Pariisis ja Lyonis, ning konkurss neisse on meeletu. Üldine tase on väga tugev, mistõttu on kõik üliõpilased kindla sihiga. Iseseisvat tööd peab tegema tunduvalt rohkem kui Eestis. On palju kohustuslikke muusikaanalüüsi kursusi, mängitakse läbi ja analüüsitakse rohkem repertuaari, samas kui meil lihvitakse ühte esinemiskava pool aastat.”

Kui asjatundlikud on eestlased klassikalises muusikas võrreldes lääneeurooplastega?

„Suuremates Euroopa linnades on asjatundlikku publikut rohkem. Eestis on ju klassikalise muusika kultuurikiht alles väga õhuke. Meie kultuurmuusika ei ole aastasadade vältel kogunud nii palju kihte kui näiteks Viinis, Pariisis või Roomas. Samas ei tähenda see, et eestlased ei oskaks klassikalist muusikat hinnata. Nagu Euroopas, võiks ka meil rohkem teha enne kontserte selgitavaid loenguid, kus helilooja oma teosest räägib.
Klassikalist muusikat võib edukalt kuulata erinevalt. Suurem osa klassikalise muusika publikust tarbib seda lihtsalt kui väärt meelelahutust. Mulle näib, et üldine teadlikkus klassikalisest muusikast on vähenemas.
Beethoveni sümfooniat ei kuule me tänapäeval nii nagu aastasadu tagasi. Loomise kontekst ja harmoonia reeglid olid toona teistsugused, mistõttu inimesed tajusid teost erinevalt. Neid harmooniaid ja aktsente, mis võisid kuulajale šokeerivalt mõjuda, ei pane me tänapäeval tähelegi. Mozarti kaasaegsed on tema muusikat vahel kirjeldanud kui talumatult ekspressiivset ja intensiivset. Nüüd mõtleme sellest pigem kui kergest meelelahutusmuusikast. Haridus aitab mõista, millises kontekstis mis mida tähendas.”

Kui palju teavad inimesed nüüdismuusikast?

„Kaasaegse muusika teadlikku publikut on Eestis väga vähe. Teatakse NYYD Ensemble’it ja selle karismaatilist liidrit Olari Eltsi. Kuna nende kavad on enamasti humoorikad, arvavad paljud, et nüüdismuusika ongi naljatlev ja vaimukas. Teisest äärmusest tuntakse Arvo Pärdi muusikat, aga nende kahe vahepeal on suur ala suure hulga muusikaga. Seda on Eestis kohati raske mängida, sest tullakse kuulama kas vaimukat kontsertetendust või sügavat ja religioosset Pärti.
Õpetajad, ajakirjanikud, kriitikud ja kontserdikorraldajad võiksid nüü­dis­muusikat rohkem tutvustada. Võõristust tekitab ju see, millest me aru ei saa. Üritame ka ansambliga U: keskastme muusikakoolides toimuvate loengute-kontsertsarjadega uuemat muusikat tutvustada. Samas võib nüüdisaegset muusikat kuulata ka eelarvamustevabalt puhta lehena. Olen tähele pannud, et lapsed eelistavad tihti nüüdisaegset muusikat klassikalisele, sest see on ajaliselt meile kõige lähem muusika. Nad armastavad pigem Xenakist kui Rahmaninovi.”

Milline on Eesti muusikakriitika tase?

„Kahjuks on üldine tase väga madal. Suurte päevalehtede kriitikanurk on väga popmuusikakeskne, arvustused on üsna pealiskaudsed ning vahel keskendutakse vaid plaadiümbrisele. Palju on ka fakti- ja trükivigu. Küsimus ei ole selles, kas kiidetakse või laidetakse liiga vähe, arvustajate sõel peaks olema tihedam.
Sageli on päevalehtede arvustajad juhusliku haridusega. Läänes on arvustajad ühe kindla stiili spetsialistid ega võta sõna valdkonnas, mis on neile tundmatu. Ühest küljest tuleks muusikat lugejatele rohkem selgitada, aga teisalt on kriitika ülesanne professionaalne diskussioon esitajaga.”

Tegeled elektroakustika ja tehno­loogilise muusikaga. Kuidas neid stiile kirjeldada?

„Hakkasin elektronmuusikaga tegelema viisteist aastat tagasi. Õppisin ise elektroonikat tundma ja süntesaatoreid programmeerima, sest toona seda Eestis ei õpetatud. See on minu põhierialast, klaverimängust, täiesti erinev valdkond, hoopis teine mõtlemine. Elektronmuusika põhineb eelkõige tämbrilisel ja tekstuursel mõtlemisel, klaveril on mõtlemine eelkõige helikõrguste kaudu.”

Mulle seostub elektronmuusika filmiga ja klaverimäng vahetu elamusega saalis…

„See on üsna tabav võrdlus. Minu jaoks on elektroonikaga tegelemine kui fotograafia, akustiliste pillide mängimine justkui joonistamine. Ka akustilisi klahvpille mängides ei ole otsest kontakti heli tekitajaga, sest mehhanism on vahel. Kadestan vahel neid muusikuid, kes saavad heli allikat vahetult katsuda.”

Oled õppinud klassikalist muu­sikat, aga mänginud klahvpille ka popansamblis. Muusikastiilide vahele sa rangeid piire ei tõmba?

„Mulle lähevad eri muusikastiilid korda, aga piire tõmban ikka vahele, sest see aitab neis selgust saada. Eri stiilid on kui väikesed kultuurimaailmad, mis vähem või rohkem kokku puutuvad. Teen eksperimentaalset elektronmuusikat, nüüdisaegset muusikat, mängin kitarri rock-ansamblis jne. See kõik on mulle huvitav ja hariv. Kui käin eri muusikamaailmades, ei kapseldu enesesse.”

Kas oled vahel tundnud end loomingulises mõttes ummikus?

„Muusikast ma ei tüdine. Mul on lõpmatuseni õppida, kuid vahel on keeruline tajuda, mida pean õppima. See ei ole vaid teadmiste kogumine, teinekord tuleb paar sammu tagasi astuda ja vaadata laiemat pilti. Alati ei tea, kuhu oma tähelepanu suu­na­ta, ja see tekitabki ummikseisu. Kultuurimaastik ei ole karp, vaid dünaamiline organism, mis ei saa ära lõppeda. Olud, kus ta moodustub, muu­tuvad kogu aeg.”

Miski inspireerib alati?

„Muusiku elukutse puhul on see needus ja õnnistus üheaegselt – muusika saadab meid läbi elu. Oleme kui signaale vastu võtvad antennid. Jään tihti mõnda saadet vaatama või kuulama, kellegagi rääkima, midagi lugema. Tahan alati midagi uut haarata. Samas ei saa loominguks ennast sundida, hingetõmbe võimalusi peab ka olema.
Hooaeg 2008/2009 on minu jaoks olnud väga intensiivne. On olnud õnn palju ringi liikuda. Olulisemad kontserdid olid hiljuti soolo Palermos helilooja Karlheinz Stockhauseni mälestusfestivalil. Samuti minu komponeeritud muusikaga Eesti rahvusooperi balletietendus „Hamlet” Moskvas. Võimas kogemus oli mängida improvisatsioonitrioga ASK: üleeuroopalises raadio otsesaates „Art’s Birthday”, kus meil oli suur rahvusvaheline kuulajaskond. Nüüdisaegse muusika ansamblil U: ilmus sel kevadel plaat „Uus Eesti muusika”, paari nädala pärast mängin Pariisis klubis Les Voutes improvisatsioonikontserdi. Olen sellises tormamises õnnelik ja tänulik.”

Kas muusikal on sulle ka teraapiline mõju?

„Ei usu, et mõne instrumendi tämber mõjub tervistavalt ja teise oma lõhkuvalt. Usun, et nii nagu iga teraapiaga, tuleb lähtuda inimese sisemusest, sest muusika on ikkagi kultuuri­keskne nähtus. Eri inimestele võib rahuldust pakkuda äärmiselt erinev muusika.
Arvan, et haridus ja teadmised vä­-hendavad muusika teraapilist mõju ja muudavad muusika kuulamise teadlikumaks. Näiteks muusikule on muusikateraapiat raske teha. Vahel tunnen, et pean justkui samme tagasi astuma, et saada puhas muusikakogemus. Väga huvitav ala on vibroakustika, kus inimesi ravitakse puhaste helisageduste ja vibratsioonidega.”

Kes on sinu lemmikheliloojad?

„Eestist meeldivad mulle väga Märt-Matis Lill, Tatjana Kozlova ja Helena Tulve. Kuna õppisin Prantsusmaal, on mulle ka sealne muusika südame­lähedane. Pean väga lugu Tristan Mu­rail’st ning hoian silma peal Pierre Boulezil.”

Bouleziga oled koos töötanud. Mil­line ta on juhendajana?

„Mul oli õnn mängida tema kolm­veerandtunnises mastaapses teoses „Sur Incises’s” esimest klaverit. Teos on loodud kolmele klaverile, kolmele harfile ja kolmele löökpillile. Kontserdi ettevalmistamine koos heliloojaga oli minu jaoks suur au. Kuigi Boulezist räägitakse kui järsu ütlemisega inimesest, oli ta soe ja tähelepanelik. Mulle jääb eluks ajaks meelde, kuidas ta pärast kontserti tuli kätt suruma ja häid sõnu ütlema.”

Mida oled teistest kunstidest viimasel ajal nautinud?

„Hiljuti loetud raamatutest meeldis väga Ismail Kadare „Murtud aprill”. Üks lemmik on Albert Camus, eriti tema „Õnnelik surm”. Teatris ma palju ei käi, viimati nähtutest meeldis Endla teatri „Janu”. Kaldun tantsulavastuste poole, mind huvitab kontseptuaalne tantsuteater. Olen Mart Kangroga palju koostööd teinud, käin päris tihti Kanuti Gildi Saalis etendusi vaatamas.”

6. augustil esietendub Albus Lin­nateatri „Tarkus” Mida see Tõnis Mäe oratoorium endast kujutab?

„Teos on kirjutatud seeria Viva Oratorium tarbeks. Tõnis Mäe tugevaim külg on kindlasti tema energeetiline sisendusjõud ja see tuleb „Tarkuses” hästi esile. Etendust läbivad punase niidina universaalset tarkust kirjeldavad tekstid, mis ulatuvad lääne filosoofidest budismini. Mulle meeldib, et neid võimsaid tekste üle kirjutades ja muusikaga teksti elustades on tekitatud juurde uusi kihte.
Ansamblisse on kaasatud väga head muusikud: Taavo Remmel kontrabassil, Robert Jürjendal kitarril, Madis Metsamart ja Arno Kalbus löökpilli­del ning Levi-Danel Mägila tšellol. Huvitavaks teeb kõlapildi just see, et nii erinevate taustadega muusikud toovad projekti kaasa killukesi oma muusikamaailmadest – klassikalisest muusikast, maailmamuusikast, džässist, elektronmuusikast ja mujaltki. Usun, et see muusika võiks korda min­na hulgale avatud meelega inimestele.”