Inna Grünfeldt

Kuningriik Vargamäel on ajalukku läinud, Väljamäel kehtivas “Wargamäe wabariigis” astub teist suve Mõisniku rollis revolutsioonikirgede möllu Volli Käro.

Kuidas on läinud selle suve esimesed “Wargamäe wabariigi” etendused?

Ilm on olnud kehv. Neljapäev oli hullumeelne, ma pole midagi nii hirmsat enne üle elanud. Nii külm, vihm, tuul, pori, et kui mind sinna maha lasti, siis ma võdisesin – midagi ei olnud teha. Aga õnneks olen publikust nii kaugel, et seda ei olnud näha.
Osa publikut läks teiseks vaatuseks ära, lihtsalt ei pidanud vastu. Loodame, et nii külma enam ei tule. Ega ise ei olegi õiget fiilingut sellest kõigest tundnud.
Kuidas näitlejad sellise ilmaga vastu peavad?
Senini on etendused toimunud, sest publiku huvi on olemas. Elamuse saab igal juhul. Ilmast sõltuvalt tekib hoopis teine emotsioon.
Vaesed näitlejad, kes on poolenisti paljalt vihma käes. See on ikka kangelastegu.

Kes on tänavu uued partnerid?

Istun oma stseeni oodates autos ega ole õieti uusi osatäitjaid näinudki.
Tore on see, et Feliks Kargiga saime nüüd üle kahekümne aasta ühes tükis mängida. Tõnuga olime juba möödunud aastal. Kõik niisugused Rakvere mehed koos. Aarne [Üksküla – toim.] loobus – ei jaksa. Ta teeb nüüd koos Tõnis Mäega. Ugalast ei saanud tulla, mõni ei saanud oma tööde tõttu.
Osa hobuseid on ka uued. Proovis harjutati hobustega mitu korda, sest nende jaoks olid punased lipud ja see mass harjumatud, nad ei osanud seisukohta võtta, üks jäi päris seisma.
Et koos on erinevatest teatritest näitlejad, on meile endile mõnus vaheldus. Usun, et ka publikul on huvitav.

Millisena kõlab “Wargamäe wabariik” sel suvel?

See inimeste hullutamise teema jäi mulle endale hästi kõlama. Ma pole kunagi niisuguse kandi pealt vaadanud, kui õudne see on, kui inimestega niimoodi manipuleeritakse. Tegelikult saavad surma need inimesed, kes pole üldse milleski süüdi. Need punalippudega põgenevad ja jäävad ellu ... Masendav on küll. Sellest lavastusest on õppida hästi palju.

Mis mõtetega lähete Vargamäele?

Vargamäe on ikka nii müstiline koht. Mäletan, et käisin seal esimest korda pärast keskkooli lõpetamist. Oru talus elas veel Pearu prototüübi minia. Seal oli ka tema lapselaps – väike Pearu.
Ei ma uskunud, et minu saatus viib Vargamäega nii kokku. Kui tegime seal “Jumalaga Vargamäed” oli see väike Pearu täismees ja töötas hobustega. Kui Pearu monoloogi esitasin, siis tema neljanda põlve järeltulijad kinkisid mulle Pearu prototüübi ehtsa foto.
Mul on pilt silme ees, kuidas enne etenduse algust vaatasime, kuidas rahvas tuleb. Kus kunagi mängisime “Kõrboja”, on nüüd kultuuripark. Igatahes mälestusi on äärest ääreni Vargamäega seotud.
Sõit on pikk, aga kui juba Vargamäele jõuad, tuleb niisugune tunne, et on hea, et on Eestis koht, kuhu tuleb rahvas kokku. Rahvast jätkub surutisest hoolimata.

Kuidas istub teile Tammsaare looming?

Väga-väga-väga! Mõtlesin, et kui nüüd jälle aega saan, võtan tema teosed jälle kätte. Tammsaaret võib lõpmatuseni lugeda.
“Tõe ja õiguse” kolmas osa tundus noorena igavam. Sel ajal oli revolutsioonile antud teine tähendus, hakkas kuidagi vastu. Aga see, kuidas Elmo on selle lavale seadnud ... Seal on nii võimsaid kohti – see ristidega tulek, hobused ... Loodus mängib täiesti kaasa.
Missugune lavastaja on Elmo Nüganen?
Võin ühe käe sõrmedel üles lugeda lavastajad, kellega olen pika teatris olemise aja jooksul olnud väga nõus. Üks nendest on kindlasti Elmo.
Mul on väga hea meel, et niisugune võimalus tuli. Kuna olen selline rumal inimene, kes ei oska “ei” öelda, mõtlesin möödunud kevadel valmis, kuidas pakkumised viisakalt ära ütlen. Ja järgmisel õhtul helistas Elmo, rääkis pikalt ... Kohe esimeses proovis tekkis meil väga hea klapp.
Ta on ise väga hea näitleja, oskab nii täpselt sind suunata ja öelda just selle vajaliku asja. Teinekord pruugibki ainult üks sõna öelda, mis viib su osatäitmiseni.

Missugune on Mõisniku roll?

Lugesin raamatu Liivimaa mõisnikest - ega nad ei olnudki sellised vereimejad, nagu mulje võib jääda. See mõisnik üritab aru saada, mis toimub, kes need inimesed on.
Mul olid kostüümil mingisugused väga rariteetsed osad, näiteks silinder Estoniast, mida tuli hingehinna eest hoida. Kui mind maha lasti, pidin silindrit hoidma käes, et see viga ei saaks. Tänavu on teine.
Tõnu Kark, kes ootab sel ajal metsas oma järgmist stseeni, ütles, et sa, Volli, sured nii ilusasti. Ma ütlesin, et pean seda kaabut hoidma, samuti valgeid nahkkindaid, et need mustaks ei saaks, ja veel tõepäraselt kukkuma. Ütlesin Tõnule, et eks mõisnikul oli ilus elu ja ilus surm ka.

Mida soovitate publikule?

Etendused on igasuguse ilmaga, võtku nad lausa talvejoped kaasa ja tekk istumise alla. Ja kindlasti kasutagu vihmakeepi.
Meiega sõitsid tagasi kaks neiut publiku hulgast, kes kurtsid, et on halb, kui inimesed teevad vihmavarjud lahti. Vihmavarjud segavad vaatevälja, vesi tilgub ja sinna alla ei kosta ka.
Tüdrukud ütlesid, et peaks uuesti vaatama tulema, sest ühe korraga ei haara lavastuse kõiki aspekte – vaateväli on suur ja sündmusi palju. Arvan, et seda lavastust peaks igaüks vaatama, kel võimalik on.

Millised rollid on tulemas?

“Kaval-Ants ja Vanapagan” tuleb. Ja siis on veel üks asi soolas, millest ma veel rääkida ei taha ...