Bianca Mikovitš

Wargamäe Wabariigiks valmistusid näitlejad vihmas, esimene etendus möödus vihmas ja külmas, teine etendus, kus rahvas täitis viimase kui vaba koha, möödus vihmas, külmas, rõskuses ja väikseid vastikuid putukaid peletades. Rahvas oli vaimustuses.

"Vihm. Vihm. Pori. Libe. Tuul. Külm. Aga meie hakkame 80 min pärast teatrit tegema. Lagedal põllul. Kunst ei anna alla. Hoiame tuju üleval," kirjutas Linnateatri trupijuht Twitteris enne esimest tänavust Wargamäe Wabariiki.

Hiljem raporteerib telefonis heatujuliselt, et kõik on kombes, vaid üks näitleja libastus märjal rohul.

Järgmisel päeval pole ilm üldsegi parem. Vihma lihtsalt sajab ja sajab.

Vargamäele viiv viimane teelõik on tatine ja kleepuv ning saabuv autoderivi saab ühtlaselt savija läike. Üks suudab ennast parklas ka porri kinni sõita.

Kas jääb ära?

Rahvast saabub ja saabub. Tuju ei tumesta ilm, vaid kahtlus: ehk jääb ära? Kui nüüd ei saagi kolme tundi siin vihmas ja rõskuses kalli raha eest lunastatud pileti eest istuda?

"Mul on enne algust öelda paar sõna," alustab etenduse juht kiledes krabiseva rahva poole pöördudes.

"Jääb ära, jah" karjub keegi kohe.

Linnateatri naine muheleb. Sellist asja küll ei ole, et vihma pärast midagi ära jääks! Mobiilid välja ja läheb!

Vihma tilgub, niriseb ja tibutab.

Enamik inimesi on kummikutes, paljudel on seljas head tugevad vihmakeebid, lausa rüüd ja soojad välimantlid. Näeb ka villaseid mütse ja kindaid.

Kottidest turritab välja termoseid ja matkakruuse.

Ahoi! Meie, eestlased siin metsas teatris! Ei ole halba ilma mõnusa väliõhu tüki jaoks!

Vaheajal pakitakse välja piknikuvarustus, läigatavad pisikesed rohelised Jägermeistri pudelid, topitakse selga lisakampse.

Pisikestes gruppides hargnevad väärikad teatri- ja Tammsaare-teemalised vestlused.

"Kooliajal oli see kolmas osa kõige igavam lugeda...jaah, aga vaat siin... no ja muidugi see vaade.... linnulaul!... no ega ruumis sees sellist asja ikka ei tee!"

Teise vaatuse ajal niriseb vett veel enam, ladinal õnneks ei saja ja näitlejad seekord ei libise. Kuid on läinud jahedamaks, õhusooja on alla kümne kraadi. Inimesed suruvad end pisut kokku ja kisuvad kilekate nokki ettepoole. Et vesi silma ei pritsiks ja midagi kaduma ei läheks! Jabur on see, et nädala eest oleks inimesed päikses kissitanud ja päiksepistet kartnud.

Nüüd on paljudel käes paksud karvased kindad.

Jaan või jõul, mis vahet seal on

Tõesti, Tammsaarel oli ju ka talvise aja kohta mitmeid toredaid seiku - näiteks, kuidas lapsed tarest paljajalu lumme tormasid ja siis punaseid jalgu üles soojendasid. Äkki saaks teha ka ühe talvise lavastuse, kus need asjad ära kasutada? Jaanipäeva öösel ja jõulude ajal võib Eestis olla vabalt pluss neli kraadi mõlemal juhul ja teatripubliku ilmastikukindlus lööks sellele vastu küll.

Veel tuleb meelde eelmine tantsupidu, kus vihma ladises lihtsalt nii, et Kalevi staadion meenutas pigem mingit lompi. Tantsijate jalgade alt lendas vett ja juhendajate vahel tekkis kaks leeri: ühed, kes lubasid lastel rahvariietele peale panna keebid ja teised, kelle meelest see väike vihm...

Pressisektoris istus toona ka üks sorgus šveitsi naisajakirjanik, hiigelpaks omamaine päevaleht tagumiku all. Kogu selle veetralli ja rahvavaimustuse peale küsis ta aeg-ajalt, mis toimub ja tegi märga märkmikusse laialivalguvaid kritseldusi.

"Ma ei suuda enam," ütles ta ühel hetkel, korjas oma paksu lehe kokku ja lahkus vihmast nõretades.

"Jah, ei mõista need välismaalased ikka meie rahvakultuuri sügavusi ja tantsu ilu," ütles seepeale üks kolleeg, kiskus kilekat kokku ja koogutas ennast ettepoole nagu oleks juured all.

Nii-et jah, talvine välietendus, seotud veel mingi eriti tõsise teemaga, oleks ehk vägagi ahvatlev meie publikule.

Sest kas nad on pärast tunde vihmast Vargamäge väsinud ja tülpinud? Oh, see väike vihm nüüd! Nad tõusevad, et seistes aplodeerida suurepärase teatrielamuse eest ning avaldada tänu tublidele näitlejatele. Ka lapsed on rõõmsad. "Hea. Lihtsal väga hea," hindab õhtut äsja esimese klassi lõpetanud noor teatrihuviline.

Ära minnes meenutavad näost kergelt sinised inimesed neid välietendusi, kus oli veelgi külmem ja on rõõmsad, et ei olnud tuult. Nad liigutavad pisut kangelt külmunud jalgu kummikutes ja kavatsevad soovitada lavastust kõigile neile, kes seda pole veel näinud.

Auto kraadiklaas tuiab nõutult 6 ja 7 vahel ning jääb lõpuks näitama 6 soojakraadi.

"Külmunud. Vettinud. Sõit teatribussiga laagrisse sauna. Suur tänu vaprale publikule! Elagu kunst!" kirjutab trupijuht Tubin Twitteris.

Brrr.

Muuseas - pileteid veel on.