Nii ütles Hiiumaalt pärit Linnateatri näitleja Margus Tabor, kes kodusaarel Suursadama suveteatris etendunud “Murdlainetuses” mängis vana hallipäist meremeest.

Intervjuuks kohtume Margus Taboriga (46) Suursadamas, kus juulis-augustis seitse korda vanal traallaeval ehtsa merevaate taustal etendus Jon Atli Jonassoni “Murdlainetus”.

Kohtumine sai kokku lepitud kella neljaks Suursadama söökla ette. Tean, kus on sadam, aga söökla? Pärast minuteid sihitut jalutamist leian üles söökla, aga Taborist kõnnin mööda. Tema siiski märkab mind ja saab mu segadusest aru. Vabandan, et ei tundnud teda algul ära, pildil oli justkui hoopis teine mees.

“Pole hullu. Ema ütleb ka mulle, et miks sa Margus pead nii õudselt hirmus olema oma habemega, aga ma saan alati vabandada, et lavastaja tahab. Ilma selleta kaotaksin ilmselt mitukümmend aastat vanuses,” selgitab Tabor.

“Murdlainetuses” vana laevameest mängides tulevad need lisa-aastad talle igatahes kasuks.

Mis teid seob Hiiu saarega?

Olen siin sündinud ja keskkooli lõpetanud. Mu õel ja vennal on kodud siin ja ka ema tuli Hiiumaale tagasi oma pensionipõlve veetma. Mul polegi aastat, mil ma Hiiumaal üldse käinud poleks. Veel on siin mu klassikaaslased ning palju sõpru ja tuttavaid. Kui ma Hiiumaale tulen, siis see on niisugune seletamatu tunne – saan aru, et just siin on rahu ja tasakaal. Kui ma pole jalataldadega puutunud seda maakamarat, kus ma sündinud ja kasvanud olen, siis on midagi puudu.

Käisin Saaremaal, seal oli küll tore ja kodud, mida külastasime, olid soojad ja hubased, aga Saaremaa on ju nii mõttetult suur. Üks maa peab olema täpselt selline kompaktne nagu on Hiiumaa. Olen kõigile öelnud, et see saar on maapealne paradiis ja nad on minuga nõus.

Meie perel on Hiiumaal ka üks tükk maad mere ääres Soonlepal, mis on veel n-ö omaks tegemata ja elu on nii läinud, et seal ei ole midagi peal. Ainult üks võssa kasvanud põllukividest vundament. Mul pole aega, et Hiiumaal midagi ehitama hakata, aga jääb võimalus, et seda teevad mu lapsed ja kui mitte nemad, siis ehk lapselapsed. Nii on mul Hiiumaal palju kohti, kus käia, aga päris oma kohta pole.

Paik, mida Hiiumaal alati külastate?

Hiiumaale tulles käin ma kindlasti Suuremõisas, sest see on koht, kus olen sündinud ja kasvanud. 35 aastat oli see minu kodu. Suuremõisa on ikkagi oma ja kodune. Kuskil Jausas ma ei tunneks end kindlasti mitte nii vabalt. Kujunenud on nii, et ma käin alati ka oma sõprade ja tuttavate juures Kalanas. Kõpu kant tundus alati nii tohutult kauge ja tühi, aga kui ma ükskord seal teelt eksisin, sattusin metsa ja see kubises inimestest.

Kui me etendust siia tegema tulime, mõtlesime ka, et kui palju üldse inimesi tuleb, kui palju etendusi teha ja kas see projekt ikka Hiiumaal läbi läheb, aga mina ütlesin kohe, et kuulge, nende kadakate vahel on varjus ju tohutu hulk inimesi. Ma ei kujuta ette, kui palju see saar suvel rohkem kaalub kui talvel.

Mis teile siin ei meeldi, mida muudaksite?

(Mõtleb pikalt.) Olles ise tegelikult siit eemal, ei häiri mind miski. Minu jaoks ongi see maapealne paradiis. Kui elaksin siin, siis ma ilmselt nii ei arvaks. Ma ei oska ikkagi midagi selle kohta öelda. Hiiumaa on unistus, milles ikkagi mingit juurt- ja jalgapidi sees olen.

Kuidas ühest hiiu poisist üldse sai näitleja?

Need on ikkagi geenid. Vanaemal oli tohutu näitlejasoon. Aga ma mäletan, et see tahtmine tuli mul kuskil põhikooli lõpus. Ükskord käskis õpetaja Ülle Juhe mul luuletuse pähe õppida ja Kärdlasse konkursile minna. Kohusetundlik poiss nagu ma olin, õppisingi luuletuse pähe. Lugesin selle ilusa kõva ja selge häälega ette. Märkasin, et nii mõnigi sai seal igasugu auhindu ja siis lõpuks öeldi, et peapreemia saan mina. See oli esimene eneseteadvustuse hetk.

Mul olid ka suunajad. See oli aeg, mil Hiiumaale oli just tulnud Ave Alavainu, kes korraldas luulelaagreid. Ta oli ka keskkooli juures tegev ja kuidagi suunas mind, ehkki ma polnud mingi luuletaja, kuigi proovisin. Siis sain aru, et on olemas niisugune kool, kuhu ma tahaks minna. Ma olen isegi ühe näidendi kirjutanud põhikoolis, “Laevahukk” oli selle pealkiri.

Keskkoolis sai juba tõsisemalt igasugu asju teha. Meil oli selline lend, kes elas rohkem väljapoole. Keskkoolist on head mälestused ka sellepärast, et tegime hästi palju igasugu üritusi ja klassiväline elu oli tohutult tugev. Veel sattusid Hiiumaale tulema just “peda” lõpetanud noored õpetajad ja kui meie keskkooli tulime, tuli neid siia terve hulk: Linda Vahtra, Vilma Tikerpuu ja Ivo Eesmaa. Nemad suunasid oma noorusliku energia meile ja see kõik kujundaski mind.

Tol ajal võis lavakas õppimist võrrelda kui välissaatkonnas töötamisega, sest meieni see 80ndate kõige hullem stagnatsioon ei jõudnud. Olen oma valikuga rahul ja justkui ei oskagi midagi muud teha. Tegelikult ei oskagi ju, sest kui maalikunstnikust jääb vähemalt maal, siis meie tööst ei jää mingit jälge.

Kuidas publik teid Suursadamas vastu võttis?

Publik on meid vastu võtnud suurepäraselt, ehkki algul kartsin. Linnas etendusi tehes on ruum väike ja õhkkond intiimne, kuna kõik on väga lähedal. Siin on mere peal üks paat, kus meie mängime ja publik on kuskil kai peal laiali. Minu üllatuseks oli rahvas siingi meile meeldivalt lähedal. Hiiumaale tulles vaatasin esimese asjana selle koha üle. Tegelikult on Hiiumaal mängimine puhkus koos nende etendustega.

Kas olete mõelnud Hiiumaale päriselt tagasi tulla?

Olen mõelnud. Ma ei kujuta ette, et peaksin elama mõnes Eesti depressiivses väikelinnas nagu laul räägib. Muide, minu meelest on see väga hea laul. Kui ma kunagi enam näitleja pole ja linnast kusagile ära lähen, on ikkagi Hiiumaa ainuvõimalik otsus. Kuskil mujal pensionipõlves tolgendamist ma ette ei kujuta.

Mõned sõnad või soovid hiidlastele.

(Ohkab sügavalt, laiutab käsi ning võtab tassist sõõmu kohvi.) Niisama on küll tore lobiseda, aga küsimustele vastata, vot see on juba raske.

Ma tahan, et Hiiumaale ei tuleks silda. Ma tahan, et see saar jääks sama rahulikuks, et siia ei tuleks suuri tööstusi. See on isekas ja ma ei soovi seda hiidlastele, vaid endale. Ma tahan Hiiumaad ainult endale.