Inna Grünfeldt

Pilved Vargamäe kohal on rahutud. Päikesekiirtes rabiseb vihmahoog. Elevil publik rühib Kukenoosi viljakuivatisse - teatrimaratoni stardipaika. Mauruse kooli.

Kui heleroheline teatrimaratoonari käepael randme ümber sulgub, käib väljadel lõõtsuva tuule ärev iil südame alt läbi. “Tõde ja õigus” on jõudmas tagasi Vargamäele. Meie, käepaelastatud, oleme valmis seda teekonda kaasa tegema.

Heledast puidust vastne trepp, käsipuu südamest siledaks lihvitud, viib üles. On see viljakuivati või teatrisaal?

Taevas poetab pisara

Täpselt südapäeval astub Tallinna Linnateatri juht Elmo Nüganen lavale ja heidab pilgu üle kuivalt täis kuivatiteatrisaali.“Ilmselt on siin publik, kes väga täpselt teab, kuhu ta on tulnud,” sõnab Nüganen. “Jabur asi ...” lisab ta. Ja üle näo veereb naeratus. Stardieelset pinevust õhkava publiku ees pole vist kerge leida õigeid sõnu.

Ütleb, et käime seda rada pidi, mille käis läbi kirjanik Anton Hansen. Loodab, et taevataat hoiab -, aga ega maraton jää nii ega teisiti ära. Soovib pikaks teekonnaks kannatlikku meelt ja rahu südamesse.

Ja siis jõuab esimene Indrek Mauruse kooli. Argo Aadli. Viis teatritundi lähevad kui lennates.

Kui väike Tiina, keda mängib Maria-Netti Nüganen, peab esimest dialoogi Indrekuga, sosistavad seljatagused vanaprouad: “Nii isa nägu tütar!” Äike kõmiseb. Kui vesi hakkab katusest lavale tilkuma, paistab, et lisaks helikujundusele tuleb teine pikne taevataadilt eneselt. Või mine teatriasja tea ...

Igatahes väljas on päike. Käänuline tee viib üle kuulsaks kirjutatud soosilla Vargamäe Mäe talu karjamaale ehk parkimisplatsile, kus autode pagasiluugid üksmeelselt lahti ja riietumine käimas. Taamale metsa veerde on kerkinud telklaager.

Kampsik selga, suurrätik ja vihmakeep pauna ning Mäe Antoni sammu üle väljamäe. Mäe talust mööda, Oru talust mööda, ikka “Wargamäe Wabariigi” poole. Ja taevas on ikka nii rahutu.

Wabariigi eesõues välguvad mulgipudrulusikad ja klantsivad kummikud ettenägelikumate väliteatrisõprade jalas. “Spetsiaalselt tänaseks ostsin!” kiidab päevalillelisi jalavarje teatritegelane Margus Kasterpalu. Kultuuriminister Laine Jänes on põiganud kibedate suviste tegemiste vahelt “Wabariiki” vaatama, kogu maraton ajakavasse ei mahu.

Teine Indrek – Alo Kõrve – astub 1905. aasta revolutsiooni keerisesse. Pilved tõmbuvad tumedaks ning keset hukkunute nimekirja leinalist stseeni algab vihmakeepide kahin. Ent ilm otsustab halastada. Aga siis, kui Andrese seljal tantsib piits ja ta peletab Jumala Vargamäelt, poetab taevas taas pisaraid depressiivse Eesti Vargamäe ja tema inimeste pärast.

Kummituste alleel

Kell 22 on asi wabariigiga ühel pool. Kell 00 algava neljanda osani, Karini ja Indreku peredraamani ühiskonna taustal, on kaks tundi.

Publik lisab riideid. Veel mõni kampsun, villased sokid ja sallid, välja otsitakse tekid ja termosed. Kuum kohv peletab esimesed külmatundmused. Ja siis on aega. Vargamäe nõlvad ja metsad näevad sel ööhakul tavatult palju jalutajaid.

Karjatee või inglite tee - see, mida mööda liiguvad “Vargamäe kuningriigis” inglikoorid -, viib metsaveerde. “Kultuurihiis” ütleb silt salu kohta, kus iga teise puu juures tahvel selle istutanud tubli kohaliku kultuuriedendaja nimega.

Puude all valitseb hämarus. Äkki vaatab põõsa varjust ... Voldemar Panso. Elusuuruses. Pintsakuhõlmadel aastast 1973 tsitaat “Tammsaare dramatiseerimiseks on ainult üks seadus – et ei ole seadust”. Mustvalget fotofiguuri toetab tõsine tugilatt.

Panso kõrval seisab Andres Särev püssi ja koeraga. Figuure kerkib metsa varjust ridamisi. Kummituste alleel on koha leidnud Lisl Lindau Karin, Ants Eskola Maurus, Aino Talvi ja Helle Pihlaku Kõrboja Anna, Mait Malmsteni Katku Villu, Mikk Mikiveri Andres, kolm kuulsat Pearut – Ruut Tarmo, Kaarel Karm ja Johannes Kaljola ... Tammsaare teatriloo hiilgavad hetked.

Kaugelt lõõskavad prožektorid nagu kaks tänase teatriaja hõõguvat hiigelsilma. Teele moodustub tropp - rahutu seltskond on valmis sööstma paigalt, et haarata parimad kohad lavastusele “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.”, aga turvanaised ei lase veel. Etenduseni on terve tund.

Et ooteaega parajaks teha, jutustab noormees kaaslastele “Tõde ja õigust” ümber ning arutletakse, kas Tiina, kes viimases osas peaks olema juba muldvana – üle kolmekümne – saab ikka viimaks Inderku kätte.

Kui avatakse läbipääs, algab maratonisisene maraton – leekimine paarisaja meetri tagant paistva põhjalava suunas. Kohti jätkub ka aeglasematele, jagub jalutajatelegi.

Hoidke soojust

“See on mul küll esimene kord magamiskotis teatris käia,” märgib neiu end kotti pakkides. Igale toolile pandud off-off-sääsk-away leiab ohtrat kasutamist ja pinisevad putukad hoiavad distantsi.

Täpselt südaööl kuuleb kolmas, topelt-Indrek Sammul Hele Kõre Karinilt, et Jumal alles elab. Neljas osa on kõige raskem. Vaatajale: külm ja väsimus hiilivad, ei suuda igal hetkel olla vaimus lavastusega nii kaasas kui tahaks. Näitlejale: kuidas mängida nii ränki tundeid nii ränkadel öötundidel; kuidas küll Karin suudab allakümneses õhus vastu pidada neis õhukestes kleitides, paljuke see karusnahast peleriin ikka soojendab; ja Helene Vannari Mari istub terve etenduse vapralt laval. Karini pisarad on ehtsad.