Eva Kübar
Vaatajad pidasid vastu teatrimaratonil, kus vanajumal valgustajat mängis, näitlejad udust välja kasvasid ning mille piletid juba mitu kuud varem müügilt kadusid.
Möödunud nädalavahetusel Vargamäel toimunud hullumeelsele inimeksperimendile vastupidavuse alal – 22 tundi Tammsaaret jutti – müüdi piletid minutitega läbi.
Pikemalt mõtlemata maksid inimesed 1180 krooni selle eest, et peaaegu ööpäeva jagu järjest üleval olla (äärmisel juhul paariks tunniks autos või telgis tukastada), kaasavõetud võileiba nosida või putkast ostetud kuuma suppi luristada, külma peletamiseks põuetaskus olevas plaskust mõnd kõvema vol-iga napsu rüübata. Niisamuti väikest vihasabinat vapralt trotsida ja muudkui istuda ning armastust, Tõde ja Õigust otsida. Koos Pearu ja Andresega.
Selles teatriprojektis on midagi üdini eestlaslikku, luues ilmselt palju võimsama ühtekuuluvustunde kui paljukirutud vabadussammas.
«Tõde ja õigus» on meie kirjanduslik monument. Nagu laulupidu – tunne, mis tekib ühise asja eest võideldes, tunne, et olen osake tervikust, olen eestlane ja ahmin iga keharakuga.
Omaette väärtuse lisab kogu üritusele fakt, et maraton toimuski reaalselt Vargamäel, nendesamade kraavide, heinamaade ja soode vahel, millest iga eestlane juba põhikooli kohustusliku kirjanduse raames ammendava ülevaate saanud.
Hommikuni pidas koos kogu oma perekonnaga maratonil vastu ka Tallinna Linnateatril etendust korraldada aidanud Albu vallavanem Kalju Kertsmik. Vallavanem kiitis Kukenoosi viljakuivatit kui lavastuse paika, mille ajalooline hõng etendusele palju juurde andis, ning niisamuti looduslikke dekoratsioone – kuud, päikest, udu ja kastet.
«Ilmastikuolud nõudsid ka näitlejatelt suurt meisterlikkust, näiteks kaste tegi ju lava täitsa märjaks, aga nad said filigraanselt hakkama, ilma et oleks midagi juhtunud,» kiitis Kertsmik.
Samuti tõdes ta, et Indreku elu ja saatust tajub kogu nelja osa korraga vaadates teravamalt, kui tükke eraldi vaadates.
Kas korraldada maraton kunagi uuesti? Kertsmik lubas, et enne ikka mõtleks, aga «ei» kindlasti kohe ei ütleks. Samas nentis ta, et liiga tihti ei maksa ka sellist ekstreemsust ette võtta – siis kaoks kogu asja võlu.
Arvamused
Mart Toome
näitleja, tegi kaasa maratonis:
Olin ainus näitleja, kellel oli au mängida kolmes lavastuses, nii et põhimõtteliselt olin 12 tundi peaaegu järjest laval. See oli ikka päris tõsine maraton, pärast läksin kohe magama – viimast osa, kus ma ise ei mänginud, ei jõudnud enam vaatama jääda. Tundsin, et kohe, kui ma maha istun, tuleb uni peale.
See oli väga huvitav kogemus, kõik asjad jooksid enda jaoks paremini paika. Kõik tegelased, tegevusliinid ja nüansid, mis järgmises osas võiksid edasi töötada, said ikka üdini selgeks. Nii et võib öelda, et «Tõde ja õigus» on mul nüüd küll läbi uuritud ning täiesti klaar.
Näitlejate jaoks oli kõige keerulisem see, et hästi külmaks läks. Võitlesime külmaga igat moodi – võtsime väikest napsi ja liigutasime, ning soojakud olid meil ka, nii et polnud hullu.
Kõik muu, näiteks väsimus, oli tühiasi – kõik olid ikka ju valmistunud selleks päevaks. Mulle tundub, et publikul võis mõnes mõttes isegi raskem olla seal istuda – nemad ei saanud ju ringi liikuda nagu näitlejad.
Pille-Riin Purje
teatrikriitik:
Eks ma aimasin, et Vargamäe teatrimaraton kujuneb sündmuseks, aga tegelikkus ületas kõik ootused. Vaadata «Tõe ja õiguse» nelja tõlgendust järjest polnud «ekstreemsport» ega füüsilise vastupidavuse proovikivi, vaid sisuline, vaimne osaluskogemus, mis ei väsitanud, vaid andis meeletul määral energiat ja eluusku.
Ilmselt on sedalaadi süüvimine, maksimalism, lõpunimõtlemine Tammsaare teostesse, tema vaimulaadi sisse kodeeritud.
Teatriööpäeva teljeks sai Indrek Paasi saatuse mõtestamine ja mõistmine. Avaraimat vastutust kandsid neli Indrekut – Argo Aadli, Alo Kõrve, Indrek Sammul ja Märt Avandi. Minu meelest oli keerulisim noorima näitleja Avandi osa, sest tema Indrek, kes tuli Vargamäele kell kuus hommikul, pidi kõige eelnenu kvintessentsina tooma lahenduse, lepituse…
Kohavaim ja looduse vägi olid võimsad. Küll oleks tahtnud näha pärast viimast etendust kõiki osalisi koos, aga inimvõimetel on piirid. Mälupildis jääte te kõik samale maastikule. Olge tänatud!
Margus Kasterpalu
lavastaja:
Olen etendusest väga vaimustatud. Eriti imetlusväärne oli, et ka öösel kaheteistkümnest neljani ei olnud ei lava ülesehituses aga näitlejate mängus mingitki hinnaalandust hoolimata sellest, et tuli udu ja hommikuste laululindudega võidu mängida.
Näitlejate tingimused olid absoluutselt ekstreemsed, aga nende jõudu ja sisemist energiat näitabki see, et publikuna ei mõelnud ma kordagi selle peale, et Karinil võib oma negližees väga külm olla – samal ajal kui vaatajad istuvad tekkides ning jopedes.
Näidata neli etendust järjest loob ühelt poolt muidugi kogu loost parema terviku, aga selgemaks muutuvad ka mitmed karakterid. Näiteks revolutsionääri, keda kolmandas ja neljandas osas mängib Priit Võigemast, näeme sünnist surmani. Temast saab justkui läbiv tegelane läbi kahe osa.
Selliste seoste tekkimine peas on loo seisukohalt tähtis. Ka erinevate Indrekute puhul sai küll vabalt ette kujutada, et see on üks ja sama inimene, kuigi tegelikult mängisid teda erinevad tüübid.
Lisaks meeldis mulle väga kohavaimu aspekt. Näiteks kui neljandas osas ütleb Mari, et «Vargamäel ei tunta halastust», siis käib see kerest läbi, sest see ei ole kusagil mujal, see on siinsamas. Ning neid sõnu on sellel kohal võib-olla päris eluski lausutud.
Selliseid hetki, kus tekstiviited Vargamäele omandasid väga tugeva emotsionaalse resonantsi, oli etenduse vältel teisigi. Arvan, et kirjanik Tammsaare kõlgutas pilve peal jalgu ja ei jäänud kordagi tukkuma.
Tervik oli ka selles mõttes hästi liigendatud, et siseteatri võtmes esitatud tükid vaheldusid mastaapsemate vabaõhulavastustega, millel ongi teine esteetika ja energeetika.
Vaheldus hoidis terviku hästi elus, seetõttu ei olnud ka hommikul keeruline esimest ja viimast osa vaadata.
Ja seda, mida jessukesest valgusmeister laval tegi, annab ikka järele teha – kolmandas osas langetas päike ise väga vajalikel hetkedel lavale teravaid külgvalguskiiri ning ka pilvede ja taevaga oli teatril väga hästi kokku lepitud.
Hommikul oli suurepärane ka see, kuidas esimesed näitlejad ilmusid meie ette vööst saadik udus – sellist pilti ei saa tahtlikult kunagi saavutada. Tegelased, kes tulid kusagilt eikuskilt ja pärisasja vahepealt.
|
