Jaanus Kulli
"Pikk-pikk teekond ootab meid ees," tunnistab 21. juuni keskpäeval Elmo Nüganen, üks Vargamäe teatriööpäeva peategelasi. Järgmisel hetkel sünnib Kukenoosi viljakuivatis Mauruse kool ning algab Indreku tõe ja jumala otsimine. Publikut ootab ees 22tunnine teatrimaraton.
Kukenoosi viljakuivati on rahvast tuugalt täis. Need ongi need teatrihullud, kes mingi ime läbi suutsid endale maratonetenduse pääsme lunastada. Internetis müüdi piletid läbi ju paari minutiga!
Kui lavastuse "Tõde ja õigus. Teine osa" esimene vaatus on poole peal, hakkab katusel krabistma. Väljas sajab. Vihmakrabin muutub sedavõrd tugevaks, et kohati ei kuule tekstigi: kuidas Maurus Eesti asja ajab ja oma jumalat otsib.
Esimese vaatuse lõpus saadetakse koolist ära lätlane Kopfschneider (Andres Raag) ning Kukenoosi lae all kõlab hingekriipiv liivlaste "Puhu tuul ja tõuka paati". Keegi nuuksatab vaikselt, keegi pühib vargsi silmanurgast pisara.
Esimesed maratoni kilomeetrid on edukalt läbitud, emotsioonid võtavad tuure ning pulss on üleval. Vaheaeg.
Autoparkla on nii riietusruum kui ka einelaud
Kes tormab parklasse, kes puhvetisse. Eesmärk on ikka üks: midagi kõhtu saada. Autode pagasiruumist tiritakse välja toidukorvid ja termosed ning asutakse isukalt esimest nälga kustutama.
Nii seljankasupipaja kui ka välipeldikute taha moodustub pikk järjekord. Linnateatri direktor Raivo Põldmaa arutab, et tualette tuleks juurde tuua.
Publiku seas on palju eesti teatriinimesi, aga näiteks ka Moskva teatri Et Cetera lavastaja assistent Anna Goroškina ning Soome-Eesti kultuurisuhete suurkuju Eva Lille. Ja loomulikult on kohal üks maratoni korraldajaid, Albu vallavanem Kalju Kertsmik.
Teise vaatuse ajal läheb vihm vahepeal sedavõrd tugevaks, et kuivati katus annab järele ning tilks-tilks-tiks! langevad piisad nii lavale kui ka publiku sekka.
"Peterburis on Köhler surnud," ahastab Maurus (Aivar Tommingas), Ramilda (Külli Teetamm) läheb Saksamaale tiisikust ravima ja Indrek (Argo Aadli) taob rusikatega lauda. Tema jumal on kadunud.
Või siiski mitte? Finaalis tõuseb parandamatu haige Tiina (Maria-Netti Nüganen) laua peale püsti ning hüüab: "Ma seisan, ma seisan!" Publik pühib pisaraid ning tõuseb tänutäheks samuti püsti.
Esimene maratoni osa on edukalt läbitud. Kell on 17.30. Taevasse ajab pilvi üles, kuid ei saja.
"Mul on kolm paari jalatseid kaasas," teatab keegi.
Vargamäe parkimisplats on korraga nii einelaud kui ka riietusruum. Siuh, heidab keegi proua pluusi seljast. Rinnahoidja jääb omale kohale. Vahetuspluus kolib selga, selle peale teine, siis kampsik ja jope kõige otsa. Säärast pilti näeb siin-seal ikka ja jälle. Ühe käega haugatakse võileiba, teisega aetakse midagi sooja selga.
Poolteist tundi hiljem läheb Vargamäe põhjalaval revolutsioonitegemiseks. Püstolid pauguvad ja mõisad põlevad. Kukenoosi kuivati publikuga on liitunud "Wargmäe Wabariiki" kaema tulnud seltskond. Tallinna poolt tulijad teavad öelda, et linnas oleks nagu keegi vett alla kallanud. Vargamäed on jumal seni hoidnud. Kuigi tumedad pilved kerkivad taevasse.
"Meie, sotsiaaldemokraadid, ütleme, et taevariik on tulnud," õhutab Kröösust mängiv Tõnn Lamp ning lehvitab punalippu.
Gaasipliidid, pudrukatlad, Vargamäe põllud, Alpi mäed
Vaheajal tõtatakse taas puhveti poole. Leti taga seisev Sirje Albu toidutarest ütleb, et kõige minevam kaup on Jägermeister. Aga ka konjak ja Vana Tallinn on hinnas. Vastupidi näiteks sääsetõrjevahenditele, mida tütarlaps korvist pakub.
Vargamäe Andres (Tõnu Kark), reha seljas, vaatab murelikult üles taeva poole: "Pilved ka nii madalad ja ähvardavad." Ja tal on tuline õigus.
"Wargamäe Wabariigis" lööb üle 20 näitleja kõrval kaasa ka ligi 100 vabatahtlikku. Kohati on sõdureid ja revolutsionääre või siis jälle mõisate põletajaid terve põllusiil täis. Siis jälle on terve väli täis riste märgistamaks revolutsiooni ohvreid.
Toimetaja Viljasood kehastav Erik Ruus vibutab rusikat: "Kallid inimesed, on aeg kätte maksta." Aga inimesed ajavad samal ajal hoopis keepe selga, sest nüüd langevad piisad.
Ja uuesti langevad piisad siis, kui Andrese (Tõnu Kark) selga langevad piitsahoobid.
"Kas selleks lõid sa taeva ja maa, et vabasid mehi karistatakse?" vibutab poeg Antsu kaotanud vana Andres taeva poole rusikaid. "Siin oled sa surnud ja maha maetud," ähvardab ta kõigevägevamat. Aga vihm jääb järele.
Pärast teist etendust saab teatrimaratoni keskpunktiks taas parkimis-, aga ka laagriplats. Autode pakiruumidest ilmub aina imesid nimega lauake-kata-end. Võileivad ja Jägermeister on taas minev kaup. Agaramatel on ühes gaasipliit, millel podiseb pudrukatel. Keset telklaagrit kõrgub aga jurta, milles on isegi ahi sees.
Pool üksteist õhtul, enne kolmandat etendust "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4", saabub Vargamäele Evelin Pang, kes mängib lavastuses Tiinat. "Vikerkaar juhatas mulle teed," lausub Evelin rõõmsalt autost välja astudes.
Vargamäe kohal vikerkaart pole. Roosakasse taevakaarde lõikuvad lillakad teravasakilised pilverünkad lasevad aga kujutada, justkui hakkaks siit, Vargamäe laugjate põldude tagant, otsekohe Alpi mäestik.
Nüüd suundub jopedesse ja tekkidesse mähitud rahvas lõunalava poole.
Märjad ootejaamapingid keset põlde
Nagu linn oleks metsa vahele kerkinud! Kunstnik Andris Freibergsi paljukiidetud lava on Linnateatri põrgulava üks ühele koopia. Ainult et siin kiiskavad massiivsed raudteerongipingid märjas pimeduses veelgi irratsionaalsemalt, Köögertali ja Co pummelung saab veelgi võikama värvingu ning Karini ja Indreku teineteisest möödaelamise ja -rääkimise lugu veelgi traagilisema noodi.
Kell kaks öösel lõpeb esimene vaatus. On kohutavalt külm ning väga vaikne. Enne etenduse algust pirisenud sääsed on kadunud. Linnud magavad. Kõik on väga hillitsetud. Ei tea, kas külmast või siis pisaraist Karini (Hele Kõre) palgel ja Indreku (Indrek Sammul) hingevalust.
Väga vaikselt minnakse parkimisplatsile. Keegi ütleb, et Venemaa võitis Hollandit 3:0. Hetkel ei tundu see olulise teadmisena. Mingi kummaline kirgastunud olek on. Piir reaalsuse ja ebareaalsuse (teatri?) vahel hajub. Aga see vist ongi märk heast teatrist.
Taevas on peaaegu ümmargune kuu.
Tee ja Stroh teevad seest veidi soojemaks.
Parkimisplatsilt tõuseb taeva poole süsihappegaasiving. Paljud on pugenud autodesse. Küte keeratakse maksimumi peale, et vähegi sooja saada.
Poole tunni pärast hakkab rahvas ennast mänguplatsile tagasi hiivama. "Nagu Pauluse armee Stalingradi all," märgib fotograaf Teet tabavalt. Läbi udu looklevad tekkidesse mässitud viirastuslikud kujud.
Lavalt publikuni kanduval sõnumil on sedavõrd tugev laeng, et unest pole veel juttugi. Pealegi on ikka väga külm, olgugi et jope all on paks kampsun ning publik kui kilud karbis üksteise kõrval tihedas reas. Iga repliik laval toob kaasa aurupahvaku. Õhukeses kleidis Karinit on lausa valus vaadata. Hämmastav, et näitlejatel külmast hääl ega käed ei värise.
Uni tungib peale vääramatu jõuga
Kella poole viie paiku hommikul aplodeerib publik taas püsti seistes. Päike peaks olema juba tõusnud, kuid nüüd on ümberringi vaid tihe piimjas udu.
Rahvas kaob autodesse justkui mutid oma urgudesse. Saab paar tundi tukastada.
Kell seitse hakkab maratoni viimane osa – "Vargamäe kuningriik" –, mis sündis eelmisel aastal Rakvere teatri ja Endla ühistööna.
Udu hakkab hajuma, aga päikest pole ikka veel. Nüüd tungib vääramatu jõuga peale uni. Mõte ei jõua laval toimuvale kuidagi järele. Ikka ja jälle vajuvad silmad kinni.
Tee on katusealuses müügiletis otsas, aga Strohi ei taha enam. Ent niiskus ja külm on endiselt kontides.
Kolm ja pool tundi "Vargamäe kuningriiki", ning siis on finiš. Hõrenenud pingiread räägivad kaotustest publikuleeris. Kõik ei suutnud siiski pikka teekonda lõpuni vastu pidada. Ja paljud tekkidesse mässitud pead tõusevad alles kaasvaatajate aplodeerimise peale.
Kuid need, kes vastu pidasid, kes Indreku, Andrese ja Pearu tõe ja õiguse ning jumala otsimisele lõpuni kaasa elasid, on küllap õnnelikud ja rahul. Ning tundus, et see jabur ettevõtmine oli meelepärane ka vanajumalale. Sest vähemalt laussajust ta Vargamäed hoidis.
|
