Inna Grünfeldt

Anton Hansen Tammsaare, Urmas Lennuki ja Elmo Nüganeni tõde ja õigus “Wargamäe Wabariigis” kõrvetab revolutsioonitulega ning puudutab armastusega.

Kui revolutsioonirong veereb üle väljamäe, läbi Eesti ja inimeste ning sealtsamast rööbaste ja heinakõrte vahelt haarab nahkmantlis mees punalipu, hakkab kõhe.

Valusalt ja õõvastavalt mõjuvad kaunid sõnad “Rahwastewahelise tööliste hümnuse” ehk “Internatsionaali” refräänist Woldemar Grünstammi tõlkes parasjagu laval käimasolevast aastast 1905: “See on me otsustav lahing / tõe ja õiguse eest ...”. Mingi külm ja ohtlik vari lendab üle suurejoonelise (lava)maastiku ja suurteose.

Eesti tragikoomika

“Revolutsioooooon!” kaigub Tõnn Lambi nahkmantlistatud Kröösuse, Lüüdia kuninga nimega mehe hääl kui vedurivile. Tema vagunid kihutavad äkilisel pidurdusel hunnikusse. Revolutsioon jookseb rööbastest välja, valgub põldudele ja metsadesse ning upub verre ja alandusse. Kas sellist revolutsiooni me tahtsimegi?

“Tõe ja õiguse” kolmandal osal põhinevas Elmo Nüganeni “Wargamäe Wabariigis” on revolutsioon eelkõige vaimne kiinijooks, kus noored elavad välja veres kipitavat rahutust mõttesse süüvimata, kannustajaiks naiivsus ja idealism, asjamehed täidavad kaugast ja aumehed pärivad kannatustekarika.

Rahutud on pilved, rahutud on maa ja taevas, inimesed ja olud. “Tõe ja õiguse” kolmas osa on kirjutatud ja lavastatud teost ja ajastut täpselt edasikandvas vaimus, väljapeetult pidetu ja rabelevana. Suurte täpsete vabakäepintslitõmmetega maalitud lavastuselõuendile joonistuvad dialoogide-arutluste peened jooned. Eesti tragikoomika, igavesest ajast igavesti.

Mastaapide meister Elmo Nüganen paneb kaasa mängima kogu silmapiirini ulatava maastiku ja üksiku kuivanud kuuse, ajab kananaha ihule võimsate massistseenide või üheainsa inimese tulekuga-minekuga otsekui ilma ääre poolt/poole, peatab aja Kristi ja Indreku habraskoomilisteks kammerlikeks kahekesihetkedeks.

Ursula Ratasepa Kristi sädeleb nooruslikust õhinast ja tarmukusest, põnevusest ja armumisest. See on ilus, selge, hingestatud roll.

Alo Kõrve Indrek, südame ja südametunnistusega revolutsiooni- ja elukeerises teed kobav pika toimega maapoiss, Tammsaare isegi ülikonna poolest, püüab mõista teda endasse tõmbavat keerist, mille vastuoksuslikkus käib üle terve talupojamõistuse. Indrek läheb kaasa Kristi hiilimistega, lehvivate tõdede ja lippudega. Niikaugele, kui aus meel lubab ja süda paindub.

Maailma pööramise kaoses jäävad ainsateks tõe ja õiguse kandjateks inimesed, kes hoolivad. Kes ei vaja revolutsiooni kui õigustust võtta maha inimlikkuse pidurid.

Aleksander Eelma Bõstrõi, karakteersete soojade joonte ja huumoriga loodud kodufilosoof, otsib mõtet ja eesmärki söögitoavabaduse kaudu. Tema vähemalt leiab oma “kohe”. Suures stoppkaadris, hetk enne, kui punane roosikimp teeb suitsuses (või nagu esietendusel – klaaris ja vaikses) õhus lõpliku kaare.

Proua Kuusiku (Maria Klenskaja) avar isiksus täidab haaravalt kogu avara lava. Vana Lohk (Arvo Raimo) ja emand Lohk (Mari Lill, kunagine Kristi) – Kristi vanemad - kannavad ustavalt pereinimeste kompromissirohket taaka.

Napijooneliselt täpse Mõisniku (Volli Käro) selgroog kannatab ära ka kõige alandavama väärikuseproovi, mille korraldab tema kunagine põhjajoonud soldat Mandžuuria päevilt (Kalju Orro suurepärane massi-sooloroll).

Omapäraseimaks tüübiks kogu kummastaveestilikus galeriis kujuneb Viljasoo (Erik Ruus). Just temale on antud lugeda ette hukkunute nimed. Seista leina eesliinil, kuni ristid silmapiiril leiavad oma hauad. Endine allaheitlik toimetaja, keda hirmutab sõna “vabadus” (sõnavabadus?), teeb surmadest kantud tunnil revolutsiooni oma tõekspidamistes, ja ainsana on see positiivne revolutsioon. Lapsuke kätel ja autunne südames – ehk läheb eesti elu nõndaviisi ometi edasi. Ehk on millelgi veel mõte. Ehk ei pea vähemalt need tüdrukud hakkama vägisi ingliteks, hüppama elu ja armastuse pärast merelainetesse hingerahu leidma.

Armastust oleks justkui nende inimeste elus liigagi, ometi puudub heal ja kurjal tasakaalukeel. Need oleks nagu üks ja sama. Indreku revolutsiooniline raha päästab Timofei (Juri Žilin) elu. Indreku saadetud raamatute najal asutab vend Ants (Simeoni Sundja) Vargamäele vabariigi. Kõik on elu, surma ja armastuse küsimus.

Linn mässab ja veritseb, aga Vargamäel on hein pooleli. Tule ja vere kiuste taassünnib seal mõte, ehk isegi üks lunastus, kui ollakse jõudnud lõpuni. Kui vaimus väsinud ema Mari (Epp Eespäev) saab rahu. Kui isa Andres neab Jumala.

Tõnu Kargi maamehejuurikast Andres astub peksuristilt kui talupojakristus. Tema truudus ei pea vastu taevase isa proovilepanekutele. Ta lebab maas ja tema jaoks on laotus alla langenud, tema hing hetkel surnud. Kõrval poeg, kes “oli tundnud istudes nagu mingit elumõtte lõppu”, ja väljal teine, kellest ei kasva kunagi peremeest.

Issanda mesilinnuke

Alles siis saab “nuabrimees” Oru Pearu (võrratu Aarne Üksküla) oma jutud ära heietada, mesilinnukesest ja inimesest. Päikene kuldab tema palet, saadab tema ärkvelolekut ja uinumist. Isegi siis, kui ilm pilvealune. Sest taevas saab lõpuks rahu.

Aga Liine, see imeline Liine (Ketter Habakukk), Andrese ja Mari tütar, kelle väledad jalad mõõdavad laudateed ja väljamäge, kelle rätiviipest saavad surnud vabaks, lendleb talitustes kui taaskehastunud Krõõt. Ning “teisepere isal” hakkab kiire.