Tiina Sarv

Elmo Nüganeni «Wargamäe Wabariik» Tammsaare Väljamäe lõunalaval on suure lavastaja õnnestunud kohtumine klassikuga.

Anton Hansen Tammsaare «Tõe ja õiguse» 1905. aasta revolutsiooni kujutavat kolmandat osa, millele lavastus tugineb, on peetud epopöa nõrgimaks. Üks põhjus on ehk see, et raamat on kirjutatud majandussurutise ajal 1931. aasta suvel, mil autoril polnud võimalik oma tööd piisava põhjalikkusega teha. Seda tõendab ka teksti hilisem põhjalik (kahjuks pooleli jäänud) redigeerimine.

Eredad tegelased

Tammsaarelikke pikki arutlusi on selles köites kõige rohkem ja nii mõnigi neist võib koguni tüütuks muutuda. Tegelased ja nendevahelised suhted on aga kirja pandud suure meistri sulega. Eriti võimas ja hingeminev on raamatu lõpp. Sellisele sügavusele ja inimlikule traagikale on «Tõe ja õiguse» populaarsematest osadest raske võrdväärset kõrvale leida.

Tammsaare uurijad on väitnud, et kolmandas köites on vähem autorit kui kahes eelnevas. Kuigi näiteks hättasattunud vene soldatile raha laenamise seik on tuvastatud ka kirjaniku eluloost.

Ja muidugi naissuhted. Indrekut armastavad tütarlapsed lahkuvad traagiliselt elust: Ramilda sureb tiisikusse, Kristi viskub laevalt vette, abikaasa Karin hukkub trammirööbaste all, kui ta lahutatud mehele, tolle kingitud lilled peos, meeleheites järele tormab.

Anton Hanseni elus olnud kaunid ja intelligentsed tütarlapsed (Lucie Nipman, Leeni Ploompuu) nõnda kurvalt ei lõpetanud. Neile oli austaja hoovõtt lihtsalt liiga pikk ja nad abiellusid teistega. Kuni tuli agar ja võimukas Käthe Weltmann.

Kas kirjanik leinas oma naistegelasi hukutades taga elus leidmata jäänud tõelist armastust?

Eriline mängupaik

1905. aasta sündmusi nägi Tammsaare vahetult pealt. Ta tundis toimuvas osalejaid ning mõistis, mida revolutsioon kaasa tõi: massidega manipuleerimise, rüüstamise, ülekohtu, süütud ohvrid ja purustatud elud. Humanistina ei saanud ta seda heaks kiita.

Enne etendust raamatut üle lugedes tundus, et seda on peaaegu võimatu mõjusalt lavale tuua. Aga lavastaja Elmo Nüganen ja instseneeringu autor Urmas Lennuk on suutnud võtta teosest pidepunktid otsekui pärlid ning need täiuslikuks keeks lükkida. Meeleolu, sümbolid ja näitlejatööd on Tammsaare väärilised.

Mängupaik, suur metsaäärne heinamaa Tammsaare mail, annab lavastusele palju juurde, kuid muudab selle vaatajani jõudmise ka raskemaks. Pooltoonidega mängida ei saa, kõik peab olema efektne ja tugevamates värvides kui saalis. Eriti palju on muudetud Mari rollilahendust. Epp Eespäev mängib Mari mõttemaailma, tema noorust, piinavat süütunnet ja painavat soovi taas Jussiga kokku saada.

Mäletatavasti on Elmo Nüganen kunagi rääkinud plaanist teha «Tõe ja õiguse» põhjal film. Tammsaare Väljamäel tuli see meelde. Filmikeel võimaldaks nii mastaapsust kui intiimsust.

Miks ei võiks suurfilm valmida Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks? Kui nüüd alustada, siis ehk jõuab.

Naer ja pisarad

Tammsaare suhtub revolutsioonitegijatesse sageli üsna irooniliselt. Seda teeb ka Nüganen, kutsudes esile publiku naerupuhanguid. Aga kordagi ei lähe ta üle piiri, mida üht tragöödiaks muutuvat, olgugi kohati naeruväärsena tunduvat ettevõtmist kujutades teha ei tohigi.

Lavastuses on hästi välja toodud revolutsiooni juhtide (Kröösus Tõnn Lambi värvikas kehastuses) tegelik olemus ja nende massidega manipuleerimine, samuti inimeste halvimate omaduste esilekerkimine segastel aegadel (mõisa röövimine).

Väga mõjuv oli aja seiskamine ohvrite nimekirja ettelugemisel.

Igivana teema

Publiku rõõmsa äratundmisnaeru kutsus esile eakas paar: söögimajapidaja proua Kuusik Maria Klenskaja ja härra Bõstrõi Aleksander Eelmaa suurepärases esituses.

Igivana teema: naine, kes nii väga tahab hoolitseda mehe eest, tal kas või kõhtu täis söötes, ning ülimalt alahoidlik mees, kes äkki leiab, et tema tõelise vabaduse mõõdupuu on hoolitsusest loobumine, antud juhul revolutsiooni kuulutatud uue usu joovastusest puudutatuna.

Lõpuks, kui kõik näib siiski hästi minevat, jääb mees juhuslikult revolutsioonile jalgu. Üks inimene on ilmast lahkunud, teine lõpmatult õnnetu.

Indrekut mängiv Alo Kõrve on ehtne ja veenev. Kuigi sündmuste sees, on ta ka kõrvaltvaataja, kuulaja ja juurdleja. Kuni elu talle kogu oma halastamatu julmusega peale langeb: Kristi surm ja emale piinadest päästva rohuannuse ulatamine, vend Antsu hukkumine mõttetu lapsemängu pärast ja pärisperemehest isa Andrese alandav peksmine.

Aga tuleb edasi elada. Nagu päriseluski.

Tõnu Kargi Andrese jõulisele ja traagilisele lõpumonoloogile järgneb üks lavastuse säravamaid pärleid, Aarne Üksküla Oru Pearu põhjalik südamelt ära «reakimine». On suur õnn teatrile ja eelkõige publikule, et Üksküla oma lubadusest enam mitte lavale naasta päriselt kinni ei ole pidanud.

Väike uhkustunne sugenes südamesse, nähes selles lavastuses ka kaht Ugala näitlejat: Arvo Raimot vana Lohuna ja Meelis Rämmeldit Sillamäena. Eriti torkas silma Arvo Raimo hoopis uuele tasemele tõusnud mäng.

Künka tagant välja ratsutavad tragunid, pikk sõdurite rivi, hukkunud ja nende mälestuseks põllule kerkinud ristimets on võimsad kujundid, aga kõige rohkem läksid hinge Andrese hingemaailma kokkuvarisemine, leinatardumuses Indrek ja Pearu «reakimine», mis võttis osa raskusest südamelt.