"Tähelepanu, aega on 15 minutit, hakkame kogunema," kostab ruuporist Elmo Nüganeni hääl. Tema päikesest parkunud peanupp ilmub lava ja näitlejate tarandikku eraldava barjääri kohale.

Tuul Tammsaare Väljamäe lõunalaval ei ulu täna sedavõrd kurjalt kui 1905. aasta revolutsioonipäevadel. Aga pilved on madalad ja ähvardavad. Ning Vargamäe põllusiilud igatsevad ammu vihma. Erinevalt Linnateatri trupist, sest kohe-kohe algab Elmo Nüganeni juhtimisel Tammsaare "Tõe ja õiguse" kolmanda osa järgi instseneeritud "Wargamäe Wabariigi" esimene läbimäng.

Lava taha ehitatud aias jalutavad oma etteastet ootavad näitlejad. Kes kisub suitsu, kes rüüpab tulist jooki. Tavaline Eesti suvi. Tuul lagedal on vali ja kraade vaevalt kuusteist.

Nüganeni üleskutsele ei reageeri esialgu keegi. Ainult kenad ratsud kappavad põllul. Väravate kõrval seisab laud, sellel suur rahakarp ja hunnik kavasid. Toimetaja Viljasood kehastav Erik Ruus lappab paksu kava, mis on nagu raamat. Paneb selle siis taas lauale.

"Tiina, kamanda juba vägesid," hõikab helipuldi kõrval seisev Nüganen alla lava ette etenduse juhile Tiina Kuklile. Lavastaja kõrval kükitav muusikaline kujundaja Riina Roose on paksu jopesse ja kapuutsi mähkununa kui murumuna.

Kukkuu-kukkuu-kukkuu, kostab kuskilt puude tagant. Millegipärast tundub, et see on tehiskägu ehk siis helikujundus.

Muusika. Algab. Kujuteldav rong sõidab lava eest läbi. Relsid ja platvorm on päris. Viled ja streik. "Meie, sotsiaaldemokraadid, ütleme, et taevariik on tulnud," õhutab Kröösust mängiv Tõnn Lamp ning lehvitab punalippu.

Toonekurg kui revolutsiooni ohver

Vargamäe Andres (Tõnu Kark), reha seljas, vaatab murelikult üles taeva poole: "Pilved ka nii madalad ja ähvardavad."

Nüganen teeb pidevalt märkmeid ning vahetab Roosega pilke ja repliike. Siis jälle vaigistab lava taga oma järjekorda ootavat näitetruppi.

Korraga kukuvadki taevast piisad. Suured ja rasked. Kõlaritest kostab "Internatsionaal". Revolutsionäärid versus sõdurid. Püssipaugud ja langevad lipud.

Suur toonekurg lendab üle peade. Tahaks justkui põllule laskuda, aga ei saa. Sest Tammsaare Väljamäe lõunalaval tehakse revolutsiooni.

"Wargamäe Wabariigis" lööb üle 20 näitleja kõrval kaasa ka ligi sada vabatahtlikku. Kohati on sõdureid ja revolutsionääre või siis jälle mõisate põletajaid terve põllusiil täis.

Vihm jääb järele. Väike vaatajaskond – küllap näitlejate vanemad ja igat sorti sugulased – kisuvad keebid seljast.

Revolutsionäärid versus sõdurid ning Pearu versus Andres. Revolutsionäärid lamavad märjal maal, kuni keegi valge rätikuga vehkiv neiu justkui rahutuvi nad põllult ära kutsub.

Teatrikägu, päris kägu ja looduse kutse

Korraga on terve väli täis riste, märgistamaks revolutsiooni ohvreid. Nüganen tõuseb püsti, vaatab lava taha ning surub sõrme suule. See liigutus ei aita. Siis saab ta kurjaks ja kamandab: "Palun vaikust seal taga!" Ning paneb ette järjekordse sigareti.

Kägu kukub taas ja Indreku vend Ants loendab aastaid. Nüüd on selge, mis käoga on tegemist. Jälle kägu.

Aga hoopis teisest suunast. Muie Riina Roose palgel reedab samuti, et seda viimast kägu ei peaks praegu olema. Ent looduse kutse vastu ei saa.

Vahepeal rüüstatakse mõisaid, paugutatakse püstoleid ning tapetakse mõisnikke. (Huvitav, kuidas kõik need rekvisiidid, mis rüüstajatest põllule vedelema jäävad, veele vastu peavad. Kõik need uhked tugitoolid ja diivanid ja peeglid.)

Mari (Epp Eespäev) räägib surnud Jussist ja taas kukub kägu. Andres neab jumalat.

"Kas selleks lõid sa taeva ja maa, et vabasid mehi karistatakse?" vibutab ta taeva poole rusikaid.

Samal hetkel lööb ilm päikesest särama ning samas hakkab vihma tibutama. Justkui oleks loodus Andrest kuulda võtnud.

Finaal ning kummardus, sellega Nüganen siiski rahule ei jää. "Seda kummardamist peame homme veel läbi tegema," kommenteerib ta. Haarab siis ruupori. "Aitäh, vabatahtlikud, aitäh, näitlejad! Te kõik olite väga tublid!"

Ka läbimängu põhjal võib öelda, et vaatajaid ootab suurejooneline vaatemäng mitmete näitlejate (Aarne Üksküla, Tõnu Kark, Aleksander Eelmaa, Erik Ruus) meeldejäävate osatäitmistega.