Jaanus Kulli

Elmo Nüganen, mis tunne on vahetult pärast esimest läbimängu ja kolm päeva enne esietendust?

Täna (kolmapäeval – toim) saime ikkagi läbi mängida. Rahulikumas situatsioonis. Täna tuult ja tormi ei saanud. Esimest korda mängisime õhtusel ajal. Loodan, et kõik läheb kenasti. Vähemasti me püüame. On nii palju inimesi lavastusse kaasatud ning nad kõik püüavad anda tõesti endast parima.

Oled siin Vargamäel ei tea juba kui kaua elanud. Ehitanud üles "Tõe ja õiguse" teise ja neljanda osa lava, lisaks proovid kolmanda osaga. Kas sul Tammsaarest juba villand ei ole?

Mis minusse puutub, siis ilmselt tõesti mõni aeg tuleb Tammsaarega pausi pidada.

Aga ma ei osanud arvata, et ka kolmandas osas on nii palju teemasid, mis võivad ka tänapäeva puudutada ja selle üle on mul hea meel.

Oskad sa juba täna öelda, millist "Tõe ja õiguse" osa oli kõige raskem lavale tuua?

Täna küll ei oska. Võib-olla siis, kui see protsess läbi saab. Esietendus on seljataga, saab natuke rahuneda ja mõelda. Võib-olla siis. Suured tööd on nad olnud ju kõik. Kas või ajalises mõttes. Ühe lavastuse pikkus viis tundi, teisel neli ja pool. See lavastus pole ajaliselt nii pikk, aga siin on palju tegelasi ja inimesi. Igal lavastusel on omad nüansid.

Mis nipiga said sa mängima Aarne Üksküla, kes on vandunud, et tema jalg teatrilavale enam ei astu?

See juhtus väga lihtsalt. Küsisin ükskord Aarne käest, kas ta tahaks kaasa teha. Aarne vastu, et teeks hea meelega, ainult et kas tema jaoks oleks kolmandas osas rolli. Ent kuna ma tahtsin vargamäelaste osa tuua sisse tugevamalt kui see on Tammsaarel kolmandas osas ning tahtsin ka Pearut sisse tuua, siis nii see mõte Aarnega tekkiski. Et kuidas ta võiks Pearut kehastada. Nii kui ma selle välja käisin, pahvatas ta naerma ja oli selge, et ta oli selle konksu alla neelanud. Nii lihtne see oligi.