Maris Meiessaar

Reedel Vargamäel esietendunud “Tõe ja õiguse” kolmas osa maalib võimsa pildi tragöödiatest – nii isiklikest kui ka ühiskondlikest. Sellisel etendusel lihtsalt peab sadama.

“See ülikond on nii mõnus, et ma ei tahagi seda seljast võtta,” on esimene asi, mida Tammsaare Väljamäe lõunalavale kohale jõudes ja autost välja astudes ühe massistseenivabatahtliku noormehe suust kuulda antakse. Eemal ütleb etenduse lavastaja Elmo Nüganen ruuporisse, et etenduse läbimängu alguseni on 15 minutit. Egas midagi – ostan kava, istun tribüünile, vaatan rahutusse taevasse ja loodan, et vihma ei tule.

Silmapiirilt läheneb karkude toel üle heinamaa Mäe talu perenaine Mari (Epp Eespäev) ja kurdab rahutu taeva üle. Valutava puusaga Mari saadetakse tuppa puhkama, aga ega heinateoga ametis oleval Andreselgi (Tõnu Kark) muud üle jää, kui nentida, et taevas on rahutu, ja loota, et hein ikka enne sadu tehtud saab.

Silmapiiril ja heinamaal on “Vargamäe Wabariigis” üldse tähtis roll, sest milleks dekoratsioonid, kui loodus on ise puud ja künkad parajasse kohta lavaks valmis pannud. Nii putkavad revolutsionäärid, kelle sekka Indrek (Alo Kõrve) tänu noorele ja tulisele Kristile (Ursula Ratasepp) satub, tsaari ratsapolitsei eest päris metsa vahele peitu ning nii luuakse pärastpoole “lavale” silmapiirini ulatuv puuristidega palistatud kalmistu. Vahepeal lisab loodus ka lahmaka vihma, ent Linnateater jätkab oma tuntud headuses.

Veenev lava

Etenduse mastaabid on kahtlemata võimsad – kui Pearu (Aarne Üksküla) ikka tuleb, taburetti vibutav tänitav eit sabas, Andresega (Tõnu Kark) tüli norima, siis on silmaga näha, et mees tuleb naabertalust, mitte kuskilt eesriide varjust, ja sellised hetked veenavad, et etenduse mängimiseks on leitud ainuõige koht.

Üksküla ja Kargu lühidad, ent löövad sõnelused on üleüldse etenduse ühed säravamad stseenid. Pearu viimane monoloog pigistab pisaragi välja, ja eks see olegi etenduse lõpuks paslik – kuigi Vargamäe Wabariigis tuleb lõpuks päike välja, pole väärikas Tammsaare tegelikult kunagi eriline päikesepoiss olnud – ja saab selgeks mitu kurba tõsiasja.

Pealtäha kaunite ideaalide eest võitlevad revolutsionäärid on samasugused vargad ja mõrtsukad nagu võim, mille vastu nad mässavad, vajadusest armastuse järele saadakse aru alles hallipäises eas, halvemal juhul üks jalg ja/või armastuse objekt hauas, ning Jumala kuulutavad enda jaoks surnuks nii vana Andres kui ka noor Indrek. Nende tegelaste üleslugemiseks, kellele on surm pääsemine ja kergendus, tuleb kehvema tuju puhul ehk teinegi käsi appi võtta.

Eks olekski irooniline, kui selle etenduse ajal paistaks lauspäike. Seega – kui lähete, pakkige igaks juhuks vihmakeep, tekk ja istumisalus kaasa – ilm on selline, nagu ta on.