Andres Laasik

“Wargamäe Wabariigi” Tammsaare-tegelased jäävad meelde kauemaks kui üheks õhtuks.

Elmo Nüganeni “Wargamäe Wabariigi” lavastus sulges ringi, “Tõe ja õiguse” kõik viis osa on Vargamäel etendamiseks olemas. Ja et tulemus tuli varem Linnateatri seinte vahel valminud ja Jaanus Rohumaa Rakvere-Endla koostöös lavastatud teatriteoste vääriline, ei saa 13. juunit ja reedet õnnetuks päevaks pidada, ehkki rumalad ended annavad selleks alust.

Õigupoolest pole “Wargamäe Wabariiki” õige võrrelda Nüganeni varem tehtud Tammsaare-tõlgendustega “Tõde ja õigus. Teine osa” ja “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4”, sest Tammsaare Väljamäel on teatritegemine hoopis teine kui Linnateatri Põrgulava loovalt ahistavates ruumides. Hektaritega mõõdetava teatrilava poolest on “Wargamäe Wabariik” hoopis sugulane “Vargamäe kuningriigiga”, kus Jaanus Rohumaa juhatuse all lõid kaasa Rakvere teatri ja Endla näitlejad ning mitu laulukoori.

Statistid, hobused, sõdurid, linnarahvas, jalgrattad ja suured vahekaugused toovad kõik näitemängu tegemisse tundmatuid tegureid, nii et kohati tundus “Wargamäe Wabariigi” ülesehituslik kord veidi teine, kui on Linnateatri seinte vahel tehtav intiimne ja psühholoogiliselt läbitöötatud perfektsionistlik teater. Väike logisemine rütmides oli suurem esimeses vaatuses, kus paljud teemad võtsid pikalt hoogu ning Vargamäe ja Tallinna tegevusliinid alles hakkasid kuju looma. Aga mis teha, Väljamäel ja laadaplatsil tehtav teater on teine ning siin tuleb varuda aega ja kannatust, et lasta näitlejal ühest põlluotsast teise jõuda ja hobustel mäekünka tagant põllule kapata. Vaatemängu ilu on siin see, mis köidab.

Kuum mäss

Hästi sobis heinamaa 1905. aasta revolutsiooniaja kihutuskoos-olekute kujutamiseks, sest tegu on autentsete kulissidega. Peeti ju neid linnast väljas asuval tühermaal. Kunstnik Pille Jänes on liigendanud pinnalaotust tohutute platvormidega, mis liiguvad vaatajate ees relssidel ja panevad inimesed koos neid ümbritseva ajaga mäest üles-alla vurama. Pakkudes seda tuttavat rongisõidutunnet, mis on industriaalaja märgina niisamuti lavastuses kohane.

Vargamäe Indreku (Alo Kõr-ve) silme ette tulev ilmapöörajate punt pakub eri tüüpe, mis on kui Dostojevski “Sortside” tegelaste galerii. Eredaim neist on Tõnn Lambi Kröösus, kes kui Trotski ahvatleb rahvast mässule. Mässu temperatuur on lavastuse algusest peale väga kuum, nii et arenguruumi jääb väheseks. Seetõttu on ka mõisa-rüüstamise stseenis kulminatsiooni teravust napilt. Pigem langeb rõhk Vargamäe Andrese (Tõnu Kark) ja Antsu (Simeoni Sundja) karistamisele, kus Andrese viha ja alandus purskuvad ta oma isiklikuks mässuks.

Indrek jääb stseenides revolutsioonitegelaste ja Kristiga (Ursula Ratasepp) kõrvalseisjaks, ent mitte passiivseks. Näitlejatöös ja lavastuse misanstseenides on näha pingutust panna vaataja tegevusele kaasa elama, lastes hinnangutes-tunnetes asjadel nii paista, nagu nad läbi Indreku silmade paista võivad.

Pearu suur monoloog

Urmas Lennuki kokkutraageldatud tekst toob põhilise romaanist lavale, pöörates omatahtsi võimalikult vähe. Mari (Epp Ees-päev) haigusevaludes esile kerkiv Jussi traagilise mälestuse teema koos Mari meeltesegadusega mõjub poeetilise vallatusena. See klapib suurepäraselt Tõnu Kargi Vargamäe Andresega – üliasjalikult vihase eesti mehega.

Tohutus tegelaste ja tegevusliinide galeriis on punktiire, ent tammsaarelikku ainest on küllaga. Lisaks eelmainituile tegid säravad rollid Aleksander Eelmaa Bõstrõina ja Maria Klenskaja Proua Kuusikuna. Ja kõige lõpus pakub lavastus veel oma kõrghetke – Aarne Üksküla monoloog Oru Pearuna on Vargamäe kangete meeste vääriline. Seda peab ise nägema.

Suurel väljal tuleb teatrit teha laadateatri värvides. Ent see ei tähenda, et magedalt. Nii on “Wargamäe Wabariigiski” küllaga Tammsaare-tegelasi, kes jäävad meelde kauemaks kui üheks õhtuks. Ja pakuvad võrdlusainest, kui sama tegelane peaks uuesti teatrilavale uues kehastuses jõudma.