Tuuli Koch

Äratundmisest ja tänust ei ole kunagi patt pisaraid tunnistada. Pühkisin eile esietendunud «Wargamäe Wabariigi» õnnestumist vaadates põselt valehäbi, sest millises tekstis ja tegelaskujudes veel kui mitte Tammsaares ära tunda ennast, teid, kõiki meid, kirjutab Tuuli Koch.

Eesti Vabariigi 90. juubeli ja Anton Hansen Tammsaare 130. sünniaastapäeva auks ning suurettevõtmise eestvõtjate väljakutseks sai eile Järvamaa ja Harjumaa piiril asuval Vargamäel alguse sellesuvine väljapaistvaim teatri- ja meielugu.

Tammsaare romaani «Tõde ja õigus» kolmanda osa dramatiseering «Wargamäe Wabariik» on üks osa täpselt nädala pärast, 21. juunil Vargamäel sündivast teatriajaloost, kui mängitakse 22 tunni jooksul järjest ära kõik neli lavastust tõest ja õigusest Tammsaare moodi.

1905. aasta revolutsiooni teemaline Tammsaare teoste kolmas osa on ehk kõige vähem tuntud, kuid samas üks olulisemaid meie rahva saatust, olemust ja lugu hoidvas «Tõe ja õiguse» pentaloogias. Jumalavastasuse pärast Mauruse koolist välja heidetud Indrek jõuab ringiga taas koju Vargamäele, kus ema suremas ning isa jonnaka kangekaelsusega oma tõde ja õigust otsimas.

Lavastus on täis ahastust ja muretust, ängi ja rõõmu ning Vargamäel nii sügaval peidus olevaid mitmeid valusilusaid armulugusid. Teatrielamuse ootajani tuuakse esimese Vene revolutsiooni pöördeliste sündmuste võnked Eestis, kui inimeseks jääda oli järjest keerulisem.

Lisaks meie oma loo kuulamisele on lavastusest võimalik leida tsaarivalitsuse karistussalkade poolt maha lastud inimestele mäekünkale püstitatud monumentaalsete ristide seast n-ö oma, millele peaks mõtlema ja mida ei tohiks unustada.

Petlikult muretule esimesele vaatusele järgneva teise, liigutavalt ängistava vaatuse kõrghetkeks on Indreku jumalagajätuvestlus ema Mariga. Niisamuti Vargamäe Andrese usukaotus tõesse ja õigusesse ning Oru Pearu ülestunnistus.

Põllust, mäest, heinarõukudest ning metsaservast suurepärase toetustrupi teatrimaratoni ühele osale loonud lavastaja Elmo Nüganen, kes neljapäeval kontrolletendusel publiku seas istudes pidevalt usinalt veel viimaseid ülestähendusi tegi, on avaldanud arvamust, et teatripublik ei tohiks 22 tunni pikkusel tõe ja õigluse otsingul ära väsida.

«Kui inimesed jaksavad klubides 24 tundi järjest kõva muusika järgi rahmeldada, siis siin ei saa tekkida üldse mingit sellist küsimustki,» oli Nüganen kindel.

Ning tõe ja õiguse huvides – südamlik tänu kõigile selle suurettevõtmise tegijaile.