Pille-Riin Purje

Nüganeni «Wargamäe Wabariigi» tunnussõna võiks olla rahutus. Esietendus tõi sooja suveõhtu ja selge laotuse. Ometi olid pilved just nõnda rahutud, kui tegelased tundsid.

Rahutus koos kriipiva pessimismiga on seni tervendav seisund, kuni hoiab virgena võime mõelda. Ent on ka rahutust, mis veab Jussi nööriga kuuske otsima, sunnib Kristit merre viskuma, kehutab mässumehi mõisas laamendama.

Elmo Nüganeni lavastuses saab koomilisest, süüdimatust revolutsioonimängust tragöödia. Sugestiivne märk on seejuures hümn «Internatsionaal», mille refrääni esmatõlge riivab rabavalt Tammsaare romaani pealkirja. Nii piinlikkuseni ajakohast äratundmist kui iroonilist distantsi pakuvad rütmitäpsed misanstseenid, filmilikud panoraamplaanid.

Esietendusel jahmatas, kui hääletult ligines tragöödia, otsekui olnuks heli maha keeratud.
Uskumatu vaikus võimendas ärevust, ähvardust. Unenäolist sündmuste vääramatust. Kordagi ei kostnud hobuste kabjaplaginat. Püssidega soldatid tulid sama tasa, kui hiljem kanti riste ohvritele. Kui rahva pihta tulistati, ei kõlanud pauke.

Hiljem sain teada, et see polnud ette nähtud… Ainus tehniline aps, ent just juhus teeb teatrist teatri.
Üks lummavamaid kaadreid sündis, kui nooruke Liine (Ketter Habakukk) juuste lehvides üle välja jooksis ja maas lebavad surnud tardumusest vabastas, nii et nad loodusesse sulandusid.

Lisaks massistseenide pingsale dünaamikale kasutab Nüganen vabaõhuteatris julgelt aja seiskamist (üks kõrghetki ohvrite nimede lugemine), samuti lähiplaane kammersaali mõõtkavas.

Ansamblilavastuses näeb täpseid rolle. Pooltoonides meistridueti loovad Maria Klenskaja – proua Kuusik ja Aleksander Eelmaa – Bõstrõi.

Teist äärmust tulvil intensiivsuse sära esindab Tõnn Lambi seltsimees Kröösus. Meelde jäävad Erik Ruusi Viljasoo etteasted; puudutab Juri Žilini siirus Timofei osas.

Ursula Ratassepp Kristi rollis avab noore naise pingsat armastuselootust: liigutavat ja ometi egoistlikku, ka hävitavat tunnet. Kristi jaoks ennasthävitavat. Alo Kõrve sümpaatse Indreku teel ristub Kristi surm ema Mari palvega, et poeg annaks rohtu, mis lõpetab valud. Mari rollilahendus on läbini uus: Epp Eespäev mängib surija siseilma, Mari noorust, Jussi aega.

«Üks kuusk on ära kuivanud – peaks ta maha võtma,» lausub Mõisnik, Volli Käro väärikas tegelaskuju, kesk kaost. Näeme kuivanud puud metsa veerel. Jussi kuusk? Mäe Andrese ja Mari elusüü kuusk määras Indreku sünni. «Vanemate patud nuheldakse…»

Lapseohtu Antsu (Simeoni Sundja) vabariigimäng toob Antsule surma, isa Andresele (Tõnu Kark) Jumalast lahtiütlemise. Ristilöödu poosis Andrese piitsutamine on lavastusele iseloomulik, otsekohene suurkujund.

Ent Andrese monoloogile järgnev Oru Pearu põhjalik «reakimine» Aarne Üksküla võrratus esituses kujuneb nii peeneks ja targaks saladuseks, et see õige rahutus naaseb hinge ja enam vabaks ei lasegi.

Elmo Nüganen on lavastanud «Wargamäe Wabariigi» teadlikult osaks teatrisuvest «Tagasi Vargamäele». Neljast lavastusest koosneval Vargamäe «maratonil» on eeldus kujuneda sisuliseks, mõttetihkeks, Tammsaare vaimu vääri(sta)vaks sündmuseks.