Andres Laasik

Vendade Oleg ja Vladimir Presnjakovi näitemäng on hull fantaasia: teose telje moodustavad mõrvarekonstruktsioonid. Videosalvestusi tehakse kohtu jaoks. Seal on Vene ühiskonna erinevad mõrvarid, eri tüübid, kelle lood liidetakse tervikuks peategelase Valja kaudu. Noor miilitsamees, kes saab ohvri markeerimise eest tasu, loob laval kontrapunkti mõrvadele, aga veel millelegi muule.

Presnjakovide näidendid jutustavad ühiskonnast ja inimestest, kelle üle võidutseb ebaõnn. Ei saada hakkama. Ei saada hakkama isegi sellise tühise asjaga, et üks inimene tuleb ja näitab, kuidas ta mõni aeg tagasi kuritegu sooritas. Eestis viimati toimunud arengud aktualiseerivad sellist Vene dramaturgiat. Presnjakovide vaatenurk on tänapäevane ja seal paljastuv absurd õpetlik. Publiku paneb ohvrimängudele kaasa elama Tallinna Linnateatri peamine trump – näitlejad loovad mõnu ja andumusega tegelaskujud, kelle elutõde maksab ja kelle najale on lihtne ehitada üles kunstitõde.

Mart Kolditsa lavastuses on hulgaliselt õnnestunud suuremaid rolle, mis pakuvad äratundmisrõõmu hoolimata sellest, et tegu on võõra ühiskonna kajastamisega. Kes teab, millised on praegu need Venemaa miilitsakaptenid, kuid Rain Simmuli mängitu on väljendusrikas ja oma draamat kandev inimene. Tegelaskuju on loodud näitleja ja näitemängu materjali õnnestunud sümbioosis, kus on nähtav ka Simmuli enda elupagas.

Rahulolu ebaõnnega

Priit Võigemast teeb peategelase Valja inimlikult lähedaseks. Näitleja vaikne veetlus annab publiku silmis plusspunkte mehele, kellel on nii veider amet ja kes näotult irriteerib kõiki ümbritsevaid inimesi. Lavastuses on olemas tasakaal selles mõttes, et vaatajal on mõtteruumi ise otsustada ja valida pooli neis paradokse täis olukordades.

Polegi tähtis, millisel määral hakkab tööle näitemängu peidetud Hamleti-teema, kus suur roll on laevastikus kaduma läinud isakujul, keda mängib kurva optimismiga Aleksander Eelmaa. Tõsiselt võetav on Valja vastuhakk, olgu ta siis hamletlik või mitte. Võigemast loob laval inimese, protestivaimu täis noorepoolse haritlase, kes kasutab inimese võõrandamatut võimalust mitte leppida ümbritseva tobedusega. Vaikselt, ilma igasuguste deklaratsioonideta. Paljusõnalised deklaratsioonid on selles näitemängus jäetud teistele.

Askeetlik lavakujundus on küllaldane käivitamaks publiku fantaasias eri tegevuskohad. Kõik on praktiline, funktsionaalne. Video osaleb rekonstrueerimislugude jutustamises ja lisab vahepalades teravmeelseid teema-arendusi. Kokku tuleb üks kunstitervik, mis räägib ebaõnnestunud elust, millega ollakse üldiselt rahul, ja inimesest, kes ei saa selle kõigega leppida.