Seltskond kõikuvas kalatraaleris vürtsika teksti ja tantsudega
(1)
19.03.2008 00:01
Eva Kübar

Vanglad, psühhoneuroloogiahaiglad, saared ja muud suletud süsteemid pakuvad loomenatuuridele pinget – kujutada inimesi, kes peavad oma olukorraga leppima, on sunnitud hakkama saama käepäraste vahenditega ja suhtlema inimestega selle süsteemi sees. Neil puuduvad valikud ja ka võimalus süsteemist lahkuda.

Samal põhimõttel on Jón Atli Jónasson kirjutanud ka «Murdlainetuse», kus neli erineva temperamendi, ellusuhtumise ja olemusega kalurit, laevakokk ja üks plika üritavad merel triivival väikesel kalatraaleril üksteise talumisega toime tulla.

Eemaloleku ja mujal oleku tunde tekitab juba esinemispaigaks valitud Hobuveski – pole päris linnateatri peamaja ja kohale jõudmiseks tuleb mitusada meetrit lörtsis astuda.

Vaatajad laevas

Laevas olekutki võib mõista kahel tasandil – ühelt poolt on kunstnik Aime Unt küll tõmmanud väga selge piiri lava ehk kaluritraaleri vahele, teisalt hakkab ringjas Hobuveski näidendiga kaasa mängima, luues vägagi laevase tunde – kohati tundub, nagu kõiguks publik koos näitlejatega ühes hulpivas karbis.

Jónasson on ise kalurilaeval töötanud ning väidetavalt on näidend kokku pandud eluliste seikade põhjal. See seletab nii lavastuse väga häid vürtsikaid dialooge kui samas ka seisundlikku olemust, mis ei lase lool arenema hakata ning alul seetõttu tükki pisut venitab. Mehed viskavad kildu, mängivad kaarte ja vahivad pornot, neil on välja kujunenud oma sisemine hierarhia, peksukotid, peded ja pooletoobised – kuid nende lihtsate pisut stereotüüpsete karakterite olemus saab vaatajale peagi selgeks.

Tempo ja pinge hakkab arenema pärast esimese põrutava sündmuse toimumist ning edasi liigub lavastuse dünaamika juba tõusvas joones.

Uus tasand tekib kalurite praalimisele keskenduvale tükile lavastuse viimases kolmandikus, kus piirid olemise ja mitteolemise, reaalse ja illusoorse vahel ähmastuvad.

Lavastuslikult on üks huvitavamaid tegelasi kapten, kes jääbki nähtamatuks, kuid kelle olemasolu on õhustikus pidevalt tunda. Mäng vaataja ootusel, et millal see mees siis lõpuks nurga tagant välja ilmub, töötab.

Tüdruku ilmumine tekitab kalurkonnas tavapärast tiirast põnevust, kuid lavastuslikult uut tasandit sisse ei too, jäädes väreluseks veepinnal.

Lisaks suurepärasele kunstnikutööle on mängulisust ja vahenditega eksperimenteerimist tunda valguskunstnik Martin Makarevitši käekirjas. Pingeline ja efektne valgusmäng, mis eriti hästi tuleb välja tantsunumbrite puhul, lisab lavastuse tempole olulise nüansi.

Vähe mängulisust

Liikumist, tantsu ja lavastuslikkust võinuks enamgi olla, nagu ka häälelisi seadeid – väga vaimustav oli näiteks see, kuidas ühe mehe visatud fraasist «sinu till» areneb välja mitmehäälne vaimukas esitus.

«Murdlainetus» on lõbus, kohati kurvemate alatoonidega, kuid muutuks mängulisust lisades veelgi nauditavamaks. Samas on selles võib-olla süüdi samal õhtul vaadatud NO «Perikles».