Andres Laasik

Islandi põnevamaid näitekirjanikke Jón Atli Jónasson usub, et Linnateatris laupäeval esietendunud “Murdlainetus” peaks mereriigis Eestis mõistetav olema.

•• On teada fakt, et olete teinud tööd kalatraaleril. Kas see toimus selleks, et koguda materjali näitemängu kirjutamiseks?

Kalalaevale sattusin ma pärast kooli. Ma ei teadnud, mida elus teha. Kuna mu perekonnas on palju kalureid, tundus kalalaevale tööleminek loomulikuna. Hiljem sai sellest näitemäng.

•• On kahte moodi kirjanikke. Ühed on nagu Dostojevski, kes käis akna taga piilumas teiste elu, et sellest kirjutada, teised kirjutavad oma isiklikust kogemusest. Kumb teie olete?

Olen natuke mõlemast tüübist. “Murdlainetus” on minu lugu kalalaeva pardalt. Seal on minu kogemus ja mälestused. Aga mu loomingus on ka teistsugust suhtumist. Mõnes näidendis puudub autobiograafiline joon.

•• Auhindu võitnud mängufilmi “Veest tihedam” peategelane on mees, kes saab teada, et ta pole oma poja bioloogiline isa. Ega seegi pole vist teie elulooga seotud?

Ei ole. Selle filmi käsikirja kirjutasin tööstaadiumis, kus filmi idee oli juba valmis mõeldud. Mul jäi ainult kirjutada stsenaarium, tegevus, dialoogid…

Ent mõnes näidendis on minu jaoks väga isiklikud teemad. Näidend “Mindcamp” kajastab isiklikku kogemust, minu ema Alzheimeri tõbe.

•• Kalalaev on väike ruum, kus inimesed asuvad ninapidi koos. Seal võib kergesti minna inimestevaheliseks sõjaks, nagu abieluski. Milliseid inimesi kujutab “Murdlainetus”?

Võrdlus abieluga on väga hea. Kalurid on eriline rahvas ja nende abielugi on eriline. Naine valitseb kodu, maksab arveid. Mees käib seal üle pika aja ja tunneb ennast kodus nagu külas. Lapsed kasvavad omapäi, isa näevad nad harva. Selleks et laeval hakkama saada, peavad inimeses olema teatud väärtused, nagu peenetundelisus, kannatlikkus. Mõne jaoks on elu merel võimatu, mõne jaoks aga on elu mereta võimatu.

•• Näitemängu tegelased ei räägi eriti rahast, mis on Eestis a ja o. Miks nad räägivad kalast?

Kala tähendabki raha. Kalalaevale palgatakse inimesi väikese põhisissetuleku eest, aga lisaraha tuleb osakutest, mis sõltuvad püütud saagi suurusest.

•• “Murdlainetus” on teie enim mängitud teos. Kas ta on jõudnud ka kohtadesse, kus merd pole, näiteks Austriasse?

Kui “Murdlainetuse” saksakeelset tõlget lavastati Frankfurdis, siis tekkis seal probleeme terminoloogiaga. Ei saadud sõnadest aru. Iga teos on mingil määral universaalne. Kui hulk inimesi elab ja töötab väikeses suletud ruumis, siis need probleemid peaksid olema mõistetavad. Samas ma usun, et teater ja näitekirjandus on väga lokaalne. See, mida kirjutatakse ja teatrites mängitakse, peab puudutama konkreetseid inimesi. Ei saa olla lihtsalt linnalugu, sest linnad on erinevad. Selles mõttes on väga huvitavad uued Vene näitemängud, neis on tunda praeguse Venemaa elukogemust.

•• Island on isegi väiksem ühiskond kui Eesti, kus kirjamehel on raske oma tööst ära elada. Kas kirjutamine toidab Islandi näitekirjanikku?

Praegu ma saan hakkama, kirjutan vaid teatrile ja filmile. Ma ei pea äraelamiseks muud tegema. Õnneks on Islandil olemas tõhus kirjanike toetamise süsteem. Selliseid inimesi, kes elatavad ennast kunstikirjanduse loomisest, on Islandil umbes viisteist. Näitekirjanikke on nende hulgas on kaks-kolm.