Margit Tõnson

Väidetavalt ei ole kriitiku asi küsida, miks üks või teine lugu parajasti ühe või teise teatri repertuaari võetakse. Et kriitik kritiseerigu tulemust. Aga kui tulemus on igati vinks-vonks, miski, mis on korralik ja turvaline ja mille kallal ei saa kuidagi ennast lolliks tegemata viriseda, aga paraku ei kerki kulm ka üleliia üllatusest ega vaimustusest?

Pole saladus, et selline siin ja praegu tegelikkusega mitte just viljakat dialoogi harrastav elevandiluutorni-kunst, mida Linnateater oma paksude müüride vahel viljeleb, ei ole päriselt minu teetass. Aga ma leian, et see pole ka kõige “tolmusem” teater ja päris põhjani eluvõõras paik, mis pärast rasket päevatööd rahvale meelelahutuseks ainult kostüümidraamasid ja suhtekomöödiaid pakub. Kuigi ta pakub ka neid.

Provintsist pealinna nooblisse teatrisse tulnud Priit Võigemast debüteeris Linnateatris lavastusega “Nõks” – suhtekomöödiaga, mille puhul tegin panused noorusliku energia, kollektiivi sünergia ja stambivabaduse peale (silme ees suvine “Portselansuits” Teatriliidu saalis, kus vaatamata sellele, et eksistentsiaalne ja maailmavalulik lugu ise jalust ei rabanud, suutis Lauri Lagle lavastus ja näitlejate kirglikkus spartalikes tingimustes ikkagi üle kolme tunni elava huvi üleval hoida).

“Nõksu” mootor – kuidas saada naist – on naiste- ja meesteajakirjades viimse kui jupini lahti monteeritud, nii et seegi lugu ei ole just teab mis ootamatusi täis. Omas ajas (60ndate alguses) oli tekstil ehk tõesti ka emantsipatsioonile ja stereotüüpide läbivalgustamisele rõhuv väärtus. Lavastaja on panustanud füüsilisele pingele: tempo on kohati nii kiire, et näiteks Tõnn Lambile tahaks söösta klaasi suhkruvett ja tooli pakkuma, et ta keset lava rabandust ei saaks.

Kitsas Londoni korteris põrkuvad erinevad temperamendid – suure jutuga allüürnik elumees Tolen (Alo Kõrve), nohiklik ja naiste sebimise kunstis vilumatu korteriperemees Colin (Mart Toome) ja boheemlaslik naljahammas ning muidu hüperaktiivne ja loominguline Tom (Tõnn Lamp). Süütenööriks ettearvatavatele sündmustele saab eksinud noore näitsiku ilmumine (Külli Teetamm), kes peagi muutub salakavalaks hüsteeriliseks vambiks. Ma tajun kõigi meeltega positiivsust ja lusti nende mängus, ma kujutan suurema vaevata ette, et prooviperiood oli killurebimist ja rõõmu täis, aga ikkagi vaatan ma juba ei tea mitmendat korda kella.

“Päike soojem, taevas sinisem” viib vaataja 1943. aasta Inglismaale, sõjast, hirmudest, rassismist, vägivallast läbiimbunud aega. Lavastaja Mart Koldits on näitemängu valikut üritanud intervjuudes aktualiseerida näiteks kas või pronksiöö sündmustega aprillis. Peamiselt huvitas teda üldinimlik mudelkäitumine, mida ta iseloomustab nii: “Kardan ise, olen ebakindel, seetõttu ründan teisi. Sitt, mis mul kaelas on, seda ma ei lahenda mitte ise ära, vaid valan teiste kaela edasi. Nagu Aku Louhimeh e filmis “Paha maa” – inimesed elavad oma paha teiste peale välja ja siis see paha muudkui kandub mööda inimesi edasi”.

Ainus erinevus on see, et pärast “Paha maa” nägemist oled liimist lahti ja mõtled kaks korda, enne kui tolmuimejamüüja nina ees ukse kinni lööd, sest mine tea... Aga pärast “Päike soojem...” vaatamist niisugust õõva ei jää – kas on asi tõsise loo ja inimolemise groteskse ambivalentsuse ohtras leevendamises hea huumori ja kohati karikatuurse stiliseeritud mängulaadiga, et finaali traagika nii võikalt ja mällusööbivalt ei mõju?

Kõik näitlejad, kes mängivad esmapilgul süütute kelmustega kogemata üle piiri minevaid lapsi (tapavad orava, sulgevad naljaviluks küüniukse, nii et üks laps sisse põleb), on enda seest (ning kindlasti ka oma järelkasvu jälgimise pealt) leidnud omanäolised ja hästi töötavad lahendused, intonatsiooni, kehakeele, miimika. Abiks on ka Peeter Sauteri tõesti suupärane ja ladus tõlge.

Kuid minu suur aplaus läheb ikkagi Margus Taborile, kes peksukott Donaldi rollis on saavutanud harukordse tasakaalu haletsusväärsuse (rõhutatud absurdse räpaka kostüümi, haige kõrvasideme, marraskil moka ja paar numbrit liiga suurte kummikutega) ja tõsise närvidelekäivuse vahel.