Kristi Eberhart

Margus Tabori nüansirikkalt tehtud hüljatud lapse roll jääb pikalt painama.

Töölisperekonnast pärit, ent klassikalise Oxfordi hariduse omandanud vastuolulise ja kuulsa Inglise dramaturgi Dennis Potteri (1935–1994) üks tuntumaid näidendeid “Päike soojem, taevas sinisem” (1979) oli algul kirjutatud telenäidendiks.

Näidendi pealkirja näiline vihje helgele lapsepõlvenostalgiale on teravas vastuolus selle karmist lapsepõlvest rääkiva näidendiga, kus lapsed peavad isekeskis halastamatut eluvõitlust, mida moonutavad sõja-spetsiifikast ja lastefolkloorist pärit fantaasiad ja hirmud ning jäigad eelarvamused, mida lapsed on oma kodudest ja täiskasvanutelt üle võtnud.

“Päike soojem, taevas sinisem” jutustab naturalistliku, traagilise finaaliga kulmineeruva loo 1943. aasta suvepäeval Inglise põlismetsas mängivast seitsmest lapsest, keda mängivad täiskasvanud näitlejad. Käib Teine maailmasõda, lapsi kasvatavad emad–isad on sõjas või teadmata kadunud, lähedal asub Itaalia sõjavangide laager.

Lavastaja Mart Koldits on materjalile lähenenud kindla käega, vaataja näeb nappi, vormipuhast ja naturalistlikku psühholoogilist teatrit, kus ei puudu huumor, kujundlik leidlikkus ja kogenud näitlejate eluslepist rikastatud meisterlik mäng. Häid sõnu tuleb öelda ka Peeter Sauteri ehedalt lapsepärase ja autentset slängi kasutava tõlke kohta.

Iir Hermeliini kujundus on leidlik ja mänguline. Ehkki mingi ühe materjali või ainega täidetud lava on ennegi kasutatud (meenutagem vee elemendi domineerimist Draamateatri “Kuningas Learis”, liiva “Eesti ballaadides” või lumeimitatsiooni Von Krahli “Lumes”), ületas valgete tekstiiliribadega täidetud lavaruum pelga efekti tasandi.

Lavakujunduses oli osavalt mängu haaratud gravitatsiooni vastupanu, mõjuvad olid nii koduse kuuriseina tagahoovi turvalisus kui ka maa-aluse toru klaustrofoobia, pahaendelisest küünist rääkimata.

Seitse Linnateatri näitlejat annavad lapse psühhofüüsisesse sisseelamise kaudu seitse inimlikku portreed.

Head näitlejatööd

Kui kuus last on siiski enam-vähem korralikest, ehkki sõjaajast tingitult vaestest peredest pärit, siis seitsmes laps Donald (Margus Tabor), keda narritakse ja hüütakse Piilupardiks, on eriti kehvas seisus. Juba tema kostüüm on kirjeldamatult õnnestunud segu hüljatud ja hooletusse jäetud lapsest. Ta võtaks Dickensilgi hinge kriipima.

Selles viletsas olevuses on kogu tema südamlikkuse ja meeleheite juures mingi deemonlik tarkus ja elukunsti valdamine, millele Margus Taboril õnnestub peene groteskitajuga lisada veel midagi tõepoolest eemaletõukavat. Margus Tabor teeb siin väga hea rolli, mis jääb pikaks ajaks painama.

Anne Reemanni mahlakat karakteriloomise kunsti ja huumorimeelt saab näha tema meelelises ja üdini naiselikus Angelas. Piret Kalda mängib poisilikku, ent julget ja sitket prillitatud Audreyt, Andres Otsa hellahingeline ja tundlik kauboilüürik Raymond on üllatavalt hästi relvastatud.

Allan Noormetsa ja Rain Simmuli tegelaste omavaheline võitlus liidrirolli nimel on vana hea Pal tänava poiste traditsioonis välja mängitud. Aleksander Eelmaa suudab vaid talle omase nukra huumori ja empaatiaga ilma igasugust lapsemängimise rutiinset arsenali kasutamata last nõnda mõista ja mängida.