Pille-Riin Purje, teatrikriitik

Mart Kolditsa lavastus «Päike soojem, taevas sinisem» algab väljapeetud stseeniga pidulikus mustvalges õhturiietuses täiskasvanutest. Ühtäkki hakkab neile soliidsetele inimestele langema ülalt valgeid riidetükke. Mälestuste mullune lumi?

See võiks ju näida rõõmsa vabastava mänguna, ent kusagilt tungib publiku sõõrmetesse kirbet, ärevakstegevat suitsuvingu. Miks nii, selgub alles finaalis. Ja korraga on üks härra me silme all kesta vahetamas, Aleksander Eelmaa tegelaskuju muutub kohmakaks võõrkehaks sõduripluusis.

Sellega saab täiskasvanute turvaline koosviibimine otsa, aeg teiseneb teravalt: lapsepõlveks ja sõjaks.

Lapseks olemine

Kolditsa lavastuses need mõisted kattuvad. Dennis Potteri stsenaariumi tegevusaeg, Teine maailmasõda, on küll oluline, aga mitte ainumäärav. Lapsepõlv tähendab ja tähistab siin ohutunnet, üksindust, kaitsetust, agressiivsust, palavikulist enesetõestamist teiste arvel, reetlikkust, julmust, hirmu jne.

Lavastajat huvitab eelkõige laps olemine kui püsiseisund, kui ängistav sisim sõda, mida reaalne sõjaaeg mõistagi võimendab. Aga näiteks isa puudumine ei pea tingimata sõjast johtuma.

Ajatuse atmosfääri loob Iir Hermeliini tinglik tundlik mänguruum. Misanstseenide dünaamika määrab mäekallak, mis meenutab rulasõitjate urbanistlikku pärusmaad, aga on helevalgena irreaalne.

Lapstegelased on pidevas ja pidetus liikumises, nende elu nagu olekski üks visa ja mänglev ja jonnakas ja alistuv ülesrühkimine – allalibisemine mööda mäekallakut.

Ülal, poolläbipaistva plankseina taga, paotub eraldi mängupind, troostitu mängukodu. Viimaks mägi avaneb, seal sees on lohutu toruvarjend, kuhu lapsed heitunud kobarana varjuvad, kus nad paaniliselt kardavad.

Tõepoolest, sellisest valusast, nostalgiavabast lapsepõlvest tahaks pääseda miilide kaugusele, kui see poleks lootusetu enesepettus. Kui lapsepõlve kirbe ving ja «mürgitatud õuna» tungiv maik ei püsiks fraki või õhtukleidi all läbi elu.

Ses mõttes haakub «Päike soojem...» Mart Kolditsa lavastajakäekirjaga, tema omateema sihiteadlike otsingutega, ebamugavate ja mõtlemapanevate mudelmaailmade loomisega teatrilaval.

Seitse näitlejat vahendavad lastemaailma hoolikalt ja hooliva tervikutunnetusega. Torkab silma, et tüdrukuid mängitakse kraadike grotesksemalt, seeläbi halastamatumalt kui poisse.

Anne Reemanni ja Piret Kalda vilunud tandem toob

paratamatult meelde Undi lavastuse «Väikeses häärberis»,

mälusild on sisuline. Nii loo kui lavastuse vaatepunkt jääb mehelikuks ehk poisilikuks: plikad häirivad ja ässitavad poisse, teevad neid veel rohkem katki.

Kripeldav kogumulje

Seda lavastust on keeruline vastu võtta. Ansamblimäng mõjub ju sugestiivsena, näitlejad on väga kohal, meeleolude kiired üleminekud tundlikud ja erksad. Kogumuljes jääb aga miski kripeldama.

Tundub, et kui lapse mängimine seatakse sihiks omaette, ligineb oht etendada lapsikust, millest viib vaid lühike sammuke mängitseva (laste?!)teatrini. Kuidas aga saavutada rollis lapselikkuse ja «suure inimese» sünteesi?

Esietendusel leidis selle tasakaalu kõige pingevabamalt ja liigutavamalt Margus Tabor peksupoiss Donaldi osas, kes elab oma tuleohtlikus maailmas.

Rahu ei anna kujutlus, et distantseeritum mängulaad, tark kõrvalpilguline süsteem muudaks loo pinged põhjatumaks ja keerulisemaks. Võimendaks «tõe tajumise hetki» – vt Dennis Potteri tsitaati kavalehel. Aga see nagu poleks olnud lavastaja eesmärk, ehkki proloog tõotas vastupidist.

Finaal ei too tegelasi täiskasvanute maailma tagasi, vaid jätab nad lapsepõlve süütundesse vangi. Igavesest ajast igavesti? Kuidas selle rahutusega koduteel hakkama saada?

Päike loojunud, taevas sombusem.