Kristi Eberhart

Priit Võigemasti lavastajadebüüt Linnateatris viib vaataja 1960. aastate Londonisse, biitlite ja häpeningide aega. Kuid tegu pole vaid ekskursiooniga minevikku.

Kui öelda, et Ann Jellicoe näidend räägib sellest, kuidas kolm noort meest püüavad igaüks omal moel võita äsja Londonisse tulnud tüdruku südant, võib näidendist ja ka lavastusest kergelt eksitava mulje jääda. Etenduse “Nõks” žanr ja mängureeglid ei anna end kergelt kätte –tegu ei ole pelgalt romantilise komöödiaga, siin on ka trilleri tunnuseid ja on psühholoogilist realismi võõritavat absurdi. Ehkki näitlejad naerutavad publikut päris põhjalikult, saadab naeru ebamugav ohutunne, et ega need jõulised ja ettearvamatud mängud laval mitte jõhkraks kätte ei lähe.

Kolm noort meest jagavad Londonis ühte kunagi luksuslikku, nüüdseks aga suhteliselt räämas maja (kui lugeda lavakujunduslikke vihjeid). Südamlik ja armukunstis veel häbelik algaja, muusikaõpetaja Colin (Mart Toome) üürib maja koos energilise avangardkunstniku Tomi (Tõnn Lamp) ja lihvitud gigolo Toleniga (Alo Kõrve). Colin on tüdinud olemast abitult vallaline ja püüab võtta Tolenilt armukunsti õppetunde. Karaktereid luues on näitlejad toetunud stereotüüpidele, mis on käibel originaalsest kunstnikust, libedast naistemehest ja heasüdamlikust nohikust, ent vastav karakteriloogika on andnud lavastajale ja näitlejatele huvitavaid impulsse, kuidas tegelastevahelisi tõmbe- ja tõukejõude lahti mängida.

Üliintensiivne Tom

“Nõksu” ebamugav ohutunne tekib Toleni nihilistlikust ja agressiivsest võrgutamisteooriast ja Tomi anarhistlikust teraapiataktikast, mis seisneb näilisest kõrvaltvaatamisest hoolimata toimuvasse absurdsete naljade ja mänguks maskeerunud hea inimesetundmisega sekkumises. Ka Colini südamlikkuses on mõrad sees ning naiivne provintsitar Nancy Jones (Külli Teetamm) võtab poiste mängureeglid omaks ning osutub üllatavalt osavaks manipulaatoriks.

Ann Jellicoe on Tomi puhul täpsustanud, et ta võiks olla energiliselt ja intensiivselt mängitud ning seda Tõnn Lamp ka teeb, ent eriti etenduse alguses tahaks tema mängu vähemalt sada meetrit kaugemalt vaadata, kuna tema intensiivsus oli nüansside tajutavuse piirile väga lähedal. Sellest on kahju, sest just Tomi tegelane on poistest tegelikult kõige küpsem, huvitavam ja tundlikum. Rohket koomikat pakuvad Mart Toome nohikurollis ning Alo Kõrve siugja ja mahehäälse dändina. Ja Külli Teetamme, tema peent absurditaju ja huumorimeelt on väga huvitav vaadata.

Priit Võigemast näitas end “Nõksus” fantaasiarikka ja jõulise lavastajana, näitlejate mängurõõm nakatas publikutki. Ehkki etendus jooksis hoogsas tempos ja intensiivselt, pakkus see mitmeid üllatusi ja pöördeid. Ökonoomsust leidlikkusega ühendades oleks piisanud ehk ka ühest vaatusest.