Kristi Eberhart

Stiilide rikkus: Gozzi “Ronga” lugu kannavad ja katkestavad commedia dell’arte tüüptegelased. Esiplaanil admiral Pantalone (Indrek Ojari), tema selja taga prints Jannaro (Elisabet Tamm). RENE SUURKAEV / EPLKristi Eberhart hindab Linnateatri suvelavastuses enim neid hetki, kui kirjutatud teksti asemele astub vaba impro.

Need, kes mäletavad (ja neid on palju) “Armastust kolme apelsini vastu”(1991), ootasid kindlasti suure huviga Elmo Nüganeni uut, Linnateatri sellesuvist dell’arte’t, ­Carlo Gozzi “Ronka”. Ent Linnateatri lava­auku kohaletulnud nägid, et “Ronk” on mõnedele tsitaatidele ja viidetele vaatamata siiski täiesti iseseisev lavastus ning väärib tunnustust väljaspool pelka võrdlust või mõõduvõtmist omaaegse legendaarse “Apelsinide” lavastusega.

Mäletatavasti ei mänginud näidendi süžee “Apelsinides” kuigivõrd olulist rolli, printsi nukrameelsus ja teda tabanud nõidus olid vaid ettekäändeks näitlejate improvisatsiooni, kaasajale vihjamise ja ürgse mängurõõmu vallandamiseks. Nüganeni Pantalone oli geniaal­se näitlejavaistuga elluäratatud mask. Temperatuur saali ja lava vahel oli lõunamaiselt kuum ning meie teatriloo üks legendidest oli sündinud.

“Rongas” mängitakse aga eelkõige lugu, Gozzi näidendit, mis on erinevalt “Apelsinide” näidendist põhjalikumalt ja kirjanduslikult hõrgult lahtikirjutatud dialoogidega terviklik draamatekst. Nõnda näitab “Ronk” tragikoomilist muinasjuttu kahest kuninglikku sugu vennast (Alo Kõrve ja Elisabet Tamm) ning kaunist võõramaa pruudist (Ursula Ratasepp), kes on heidetud saatuse traagiliste, ent ülevate käikude meelevalda. Siniverelisi protagoniste ümbritseb seejuures värvikas tegelastering.

Linnateatri “Rongas” on Veneetsia hõngu, müstikat ja dramatismi. Skepsist, ilu ja hääbumist. Ent traagika ja ülevus vahelduvad mahlaka ja rahvaliku huumoriga. Tänuväärt koomilist elementi kannavad lavastuses ministrid ja teenrid, loom- ja lindtegelased. “Ronk” pakub ka suurejoonelist visuaalset vaatemängu (kunstnikud Iir ­Hermeliin ja Rosita Raud). Lisaks lavaruumile haaratakse mängu ümbritsev maastik, majade aknad ja katused, kohale seilab purjelaev ning ka taevaäärt palistavatel lindudel on oma osa täita. Lavamaalingus kasutatud perspektiivsügavus lisas omalt poolt klassitsistlikku kõrgelegantsi.

Esietendusel pürgis kujunduslikuks elemendiks ka külm ning raevukas tuul, mis vajutas dramaatilistes episoodides pedaali põhja, laperdades kardinates ning paisutades halvaendeliselt kurja võluri keebikangast.

dell’arte on traditsiooniline näitlejateater, kus lavastajaprintsiip on peidus tüüpstsenaariumides, ­kuhu on jäetud ruum näitleja lavalisteks impro­vi­satsioonideks. “Rongas” mängivad Linna­teatri noored näitlejad. Ehkki “Ronk” on huvitav näidend ja Anu Lambi tõlge on väga hea, on lavastuse kõige väärtus­likumad stseenid ikkagi need, kus näitleja katkestab teksti andmise, kus sündmuste kulg peatatakse ning sünnib vaba improvisatsioon antud teemale. Siin ja praegu, puhtast mängurõõmust. Traagilised ja õilsad peategelased ei saa endale sellist luksust lubada, nende ülesanne on anda loole sügavust ja traagikat.

Küll aga on koomilised maskid need, keda ootad ikka ja jälle lavale ta gasi, kes toovad endaga kaasa hea tuju ja vaimukuse: kõigepealt Veiko Tubina minister Tartaglia. Ja hiljuti Linnateatri trupiga liitunud Priit Võigemasti toaneitsi Smeraldina. Ja suure südamega unistaja Pantalone Indrek Ojari mahlakas esituses. Ning muidugi ka kaks priskepugulist tuvi, Veiko Tubin ja Tõnn Lamp. Ning Tõnn Lambi salesäärne ja suurekõhuline minister Dottore. Ja kaks teenrit Brighella ja Truffaldino (Priit ­Võigemast ja Argo Aadli). Ja ... Mis nalju nad teevad, seda ei tasu nõdra sulega ümber jutustama hakatagi, seda peab ise vaatama minema!

Mis siis kokkuvõtteks öelda muud, kui et “Ronk” on teatriajalooliselt tundlik, huvitavate lavastuslike ja mänguliste võtetega teater. Dramaatiline lugu lõbusate vahepaladega. Erinevaid stiile ühendav, ülevast laadalikuni. Eruditsioonist instinktideni. Andku ilm.ee vaid “Rongale” päikest ja sooja lõunatuult!