Andres Laasik

Carlo Gozzi “Ronga” ilmumine Linnateatri lavaauku on haruldaselt loomulik. Mitte ainult selle pärast, et Elmo Nüganen tõusis Ugala teatris muu hulgas ka legendaarse Gozzi tüki “Armastus kolme apelsini vastu” najal. Gozzi naasmine Nüganeni lavastajateele on sisuline selle kirjaniku vaimsuse pärast.

Ilmselgelt on lavastaja jaoks tähtis dramaatiline tegevusliin, millele romantikuid ennetav kirjanik on andnud muinasjutu vormi. Ja konkreetselt prints Jennaro tegelaskuju, kes seisab raskete valikute ees, mistõttu ta ei saa vältida traagilist lõpplahendust teisiti kui imega, mille saadab teatrisse kõigevägevam.

Täpp i pealt puudu

Lavastuses on Gozzi kokku seatud muinasjutt esil reljeefselt – vaatajas ei peaks tekkima tunnet, et pole aru saada, mis jama seal laval käib. Elisabet Tamm veab armastava venna rolli edasi vapra pateetikaga, mängides tänapäevases teatris haruldase romantilise kangelase tegelaskuju. Tamme Jennaros on jõudu ja sõnaseadmise ilu. Aga veel tähtsam – temas on üllust ja ausust. Siin on nähtav temaatiline ühtsus, on ju romantiline maailmavaade vähemal või rohkemal viisil esil Nüganeni ja Linnateatri loomingus alates “Kolmest musketärist”, millega lavaauk avati.

Gozzi “Rongas” on teistsugune romantiline joon. Prints Jennaro, kes toob oma kallile vennale Millole (Alo Kõrve) imekauni printsessi Armilla (Ursula Ratasepp), saab ühtlasi kaasa ka needuse kurjalt võlurilt Norandolt (Mart Toome). “Ronk” on lavastus, mis käib välja tunnetusliku tõe valikutest, mis on kõik kehvemast kehvemad. Tõepoolest, see sõnum on nüüdsel ajal õhus. Konks, et lisaks üllusele ja vaprusele on vaja ka kõigevägevama poolehoidu, näib vähem usutav, kuid mitte põhjenduseta.

Nii nagu Gozzi oli “Ronka” kavandades arvestanud, toetab ka lavaaugus commedia dell’arte maskimäng traagilise sisuga sõnumit. Siin on kenasid rolle ja head huumorit. Ja ometi on midagi puudu, pole seda punkti i-tähel. See on paradoks. On lavastuse selgelt loetav sõnum ja on eredad teatraalsed lahendused, kus näitlejatöödega on kokku liidetud põnev lavaruum ja muusika.

On need siis põlvkonnavahetuse vaevused? Pole ju seekord lavaaugus neid, keda võib tinglikult Linnateatri tähtedeks nimetada. Samas, sellelt lavalt ei oska leida näitlejaid, kes pole oma tööga hakkama saanud. “Ronk” ei ole kindlasti juhtum, mis on materjalile alla jäänud. Võib-olla on puudu temperamendist, mis paneks eestlase jaoks harjumatud teatrivormid elama? Üks asi on kindel – pole kõrvetavat päikest, mille möödapääsmatu leitsak kütaks üles Gozzi näitemängude ettekandeid, kui nad oleks koduse Venezia väljakutel. On hoopis Eesti jahe varajane suvi. Midagi kummalist on muusikaga lahti – Jaak Jürissoni viisid on lõunamaiselt särtsakad, kuid ometi teevad tüki aeglasemaks.

“Ronga” väikesed puudujäägid on just sellised, et neid saab ainult postuleerida. See on väärt teos, mida tuleb vaatajale hinda-miseks soovitada.