Merit Kask

Esimese suvelavastusena jõuab kuu aja pärast vaatajateni Tallinna Linnateatri uus lavaaugu-tükk «Ronk». Elmo Nüganen on tagasi tulnud vana tuttava autori juurde. Ja-jaa, toosama Veneetsia näitekirjanik Carlo Gozzi, kelle näidendi «Armastus kolme apelsini vastu» Nüganen eestlastele väga omaks tegi.

Elmo Nüganen

18. sajandil oli Carlo Gozzi Veneetsia teatrimaastikul paras revolutsionäär, põimides ühte muinasjutulised süžeed ning itaalia maskiteatri commedia dell’arte traditsiooni. Tulemus köidab inimesi tänaseni. Miks, räägib Elmo Nüganen.

Mis teid sellise teatri juurde tõmbab?

Kammerlikest kohtumistest raju rokini


Puhas rõõm. Sellisest teatritegemise viisist võib saada väga palju rõõmu ja seda rõõmu võivad leida ka vaatajad. Selline teater ei eelda, aga samas ka ei välista keerulisi filosoofilisi mõttekäike. See on tagasiminek teatristiihia, teatrimängu alglätete juurde.

Mida annab mask?

Maski kandjale on kõik lubatud. Veneetsia vabariigis oodati alati pikisilmi karnevaliaega. Miks? Sest siis oli võimalus ette panna mask. Maski varjus võisid sa aga teha kõike, mida tahtsid – seda, mida muidu teha ei saanud. Loomulikult ei tohtinud tappa, aga sa võisid esineda kellegi teisena, rääkida ja teha midagi, mis muidu oli lubamatu. Karnevali ajal tahtsid inimesed ka meelelahutust – tehti teatrit ja nii jõudsidki needsamad maskid ka lavale.

Seda, et mask lubab enamat, oleme proovideski märganud. Niipea kui etüüde või intermeediume tehes maskid eest võetakse, hakkab kuidagi piinlik või ebamugav. Mask paneb tegema asju, mida tegelasel ilma maskita on imelik teha. Kui mask ees, on täielik vabadus.

Nii et «Rongas» on tegelased maskides?

Jaa, aga mitte kõik, vaid nii nagu ajalooliselt commedia delll’arte’s välja on kujunenud. On tegelasi, kes kannavad maske, ja tegelasi, kes ei kanna.

See kujunes välja sellest, et krahve-krahvinnasid ja noori armunuid mängisid kõrgkihti kuuluvad inimesed. Nemad maske ei kandnud. Aga kõik teenrid olid maskides.

Veneetsia oli vaba riik. Muu Itaalia koosnes omavahel sõdivatest kuningriikidest. Veneetsia oli rajatud soode ja rabade keskele – vaenlastele raskelt ligipääsetavasse kohta. Nii põgenesid paljud talupojad Itaaliast Veneetsiasse paremat elu otsima.

Tihti olid põgenikud näiteks mauri päritolu või mustaverd ja veneetslaste vaatevinklist rumalad tüübid, kellel oli alati kõht tühi ja kes kogu aeg varastasid. Nii sattuski mask lavale. Kujunesid välja rumala teenri maskid, nutika teenri maskid jne.

Käisite eelmisel nädalal trupiga Milanos. Mida seal tegite?

Käisime vaatamas Giorgio Strehleri lavastust Milano Piccolo teatris. Strehler on maailmakuulus itaalia lavastaja, kes on juba surnud.

Tema koos oma mõttekaaslastega lõi Milanos 1947. aastal oma teatri, mille nimeks sai Piccolo. Üks esimesi lavastusi, mille ta lavale tõi, oli teise suure 18. sajandi Veneetsia autori Goldoni näitemäng «Kahe isanda teener». Goldoni taaselustaski itaalia maskiteatri traditsioonid ja andis sellele žanrile uue hingamise.

Strehler ühendas commedia dell’arte ehk Gozzi ja Goldoni teatri ja tõi sisse arlekiini (arlecchino) kui tegelaskuju. Näitemäng sai nimeks «Arlecchino – kahe isanda teener» ning seda mängitakse siiamaani.

Sellest on tehtud 11 versiooni, lavastus on külastanud kõiki maailma kontinente ja suuremaid linnu ning sellest kujunes küllaltki kiiresti etalon-lavastus.

Strehler on suures osas pannud aluse sellele, kuidas tänapäeval itaalia maskiteatrile lähenetakse. Tahtsin väga, et noortel näitlejatel tekiks ettekujutus, kuidas itaallased commedia dell’arte’t mängivad.

Kas see, et «Ronk» peaks olema suure lava tükk, oli algusest peale selge?

Siin tuleb arvestada kahte asja. Lavaauku mahub siiski suur hulk publikut – 500 kuni 600 inimest ühele etendusele. Lavastust tuleb teha niimoodi, et neid inimesi jätkuks igaks päevaks.

Teiseks – see on eeldatavasti lavaaugu viimane suvelavastus ja näiteks ühe näitleja monoloog poleks päris see, mida viimaseks jätta.