Elmo Nüganeni jaoks on ta lavastus “Ronk” hüvastijätt Linnateatri lavaauguga, mis jääb tulevikus teatriehitusele jalgu.

“Eks ta teistsugune tegemine ole, see on lavaaugu viimane suvi. Peagi algava Linnateatri ehituse käigus lähevad meie mängukohad riburadapidi kinni. Kui järgmisel suvel peaksime suvelavastust tegema, siis tuleb see juba teises kohas,” ütles Nüganen, kes avas pooleli oleval ehitusplatsil lavaaugu 1995. aastal kuulsa “Kolme musketäri” lavastusega.

Kuna hiljuti lavastas Adolf Shapiro Linnateatris Luigi Pirandello “Nii see on, kui teile nii näib”, võib teatris täheldada itaalia näitekirjanduse buumi. Eesti teatri jaoks haruldast olukorda, kus repertuaaris on kaks itaalia tükki, peab Nüganen juhuseks.

“Shapiro valis Pirandello, kuna tahtis teha Linnateatris midagi täiesti uut. Mina aga olen mõelnud kogu aeg Gozzi tegemisest. Ma pole tahtnud korrata kunagi Ugalas tehtud “Armastust kolme apelsini vastu”. Aga “Ronk” ongi teistsugune näitemäng. Kui “Armastus kolme apelsini vastu” oli kirjutatud lapsemeelse paroodiana, siis “Rongas” õnnestus Gozzil, nagu ta ise kirjutas, panna publik tegelastele kaasa tundma.”

Teisipäeva pärastlõunal timmiti lavaaugus pürotehnilisi nippe. Need eeldavad näitlejatelt väga täpset liikumist, sest harjutatavas stseenis lahvatab laval tohutuid tulesambaid, mis on laval olijale ettevaatamatuse korral tohutult ohtlikud. Niisamuti harjutati veel sedagi, kuidas väljutada samas stseenis eri värvi suitsu.

Maleruutudeks maalitud lava pole ainuke mängukoht, tegevus toimub lava kohal, külgedel ja isegi lavaauku ümbritsevates majades. Vaataja ette kerkivad laevad ja sadamad.

Lavakujunduse autorid Iir Hermeliin ja Rosita Raud käisid proovi ajal mööda suurt Linnateatri hoovi ja leidsid ikka veel kohendamisväärset. “Kui tehakse Gozzi muinasjuttu, siis peab teater olema vaatemänguline,” ütles Nüganen. “Ronka” lavastatakse vabaõhutükina ja mitte teatrilaval, seetõttu tuleb kasutusele võtta teistsugune lavatehnika kui Gozzi ajastul, mil teatrilava tegi läbi just tormilist revolutsiooni. “Ma usun, et kui Gozzi ajastu tegijad lavastaks “Ronka” Linnateatri hoovil, jõuaks nad samade lahendusteni, mida meie kasutame,” arvas Nüganen.

1761. aastal Veneetsias esmakordselt lavastatud “Ronk” toob vaataja ette commedia dell’arte naljakad maskides tegelaskujud. “Rongas” tegutsevad tuttavad härrasmehed Pantalone, Tartaglia ja Leandro. Teenijarahvast esindavad tüübid nimedega Brighella, Truffaldino ja Smeraldina.

Maskiteatri tegemine eeldab lavastaja sõnul tavapärasest erinevat lähenemist. “Seda teatrit ei saa teha tehnilise märgi või märksõna peale,” ütles Nüganen. Gozzi vaim nõuab näitlejalt julgust, vabadust ja improvisatsiooni.

Lisaks kuninglikust soost peategelastele (valitsejale Millole, ta vennale Jennarole ja printsess Armillale) on selles muinasjutulaadses näitemängus tegelasteks veel linde ja loomi.

Maagiliste sündmustega muinasjutu kavandas Linnateater kui tõelise koguperetüki, selget ealist piiri pole vaatajatele pandud. Nii minnakse tagasi Gozzi aega, mil polnud selget vahet laste- ja täiskasvanute teatril.

Mängivad Linnateatri näitlejad Argo Aadli, Alo Kõrve, Tõnn Lamp, Indrek Ojari, Ursula Ratasepp, Elisabet Tamm, Mart Toome, Veiko Tubin ja Priit Võigemast. “Ronka” mängitakse alates reedest 20 etendust.