Kaarel Kressa

Linnateatri näidend “Kuidas ma õppisin sõitma” jutustab keskeakriisis mehe ja alaealise tüdruku keerukast suhtest. Publik seatakse ebamugava küsimuse ette: kas ahistamisest võib välja kasvada armastus?

3. aprillil peeti pärast etendust Taevalaval maha pedofiiliateemaline arutelu, mida juhtis Linnateatri avalike suhete juht Kristiina Garancis. Publiku ette paluti rääkima Tallinna ülikooli professor Aleksander Pulver, psühholoogilise kriisiabi nõustaja Kaie Palmet ja Tallinna laste turvakeskuse juhataja asetäitja Tiiu Peterson. Seega peaks lavastaja Ain Prosa seletama kolmele karmile psühholoogile, mida ta lavastusega öelda tahtis – aga Prosa ei saa tulla, teda asendab näitleja Allan Noormets, kes kehastab tavatu paari meespoolt.

Psühholoogidelt pole teatritrupil tegelikult midagi karta, kõik on ühel meelel, et lavastus oli väga hea.

Peterson viitab sissejuhatuseks, et sarnaselt peategelasele Tirtsule räägivad naised lapsepõlves kogetud ahistamisest üldjuhul alles keskealisena. Aastas jõuab turvakeskuse vaatevälja kaheksa kuni kümme kahtlast juhtumit, mis on paraku kõigest jäämäe veepealne osa.

Pulveri sõnul on meespeategelase Onu Tonksu (sic!) isiku juures märgata peensusi, mida tüüpilise, emotsionaalselt kalgi ja sotsiaalselt tundetu pedofiili juurest ei leia – vaataja näeb, et mees armastab oma iha objekti siiralt. Lavastus läheneb teemale tõepoolest peenelt, ühemõttelist ohvri ja ahistatava rolli välja ei kujune. Garancis oletab, et saalis ei leidunud vaatajat, kes Tonksule veidigi kaasa ei tunneks. Publiku seast kostvad protestiavaldused tõestavad siiski, et väide päriselt ei päde.

Oma tegelaskuju kaitseks sekkub näitleja Allan Noormets, kes rõhutab, et tegu pole klassikalise ahistamisjuhtumi, vaid ebatüüpilise armulooga. Kuhu tõmmata piir? Meie ühiskonnas peetakse suhteliselt mõistetavaks, et neljakümnene mees läheb 18-aastase naisega n-ö teisele ringile, aga sellised suhted ei teki tühjale kohale. Jah, Tonks kaotab korraks enda üle kontrolli, aga...

Õnneks ei kaota enamik mehi pelgalt soovi olemasolu pärast enda käitumise üle kontrolli, arvab Palmet, kes ei julgeks vastasel korral enam üldse tänaval käia. See, et ohvri ja ahistaja vahel tekib sõltuvussuhe, pole haruldane – lapse psüühika on lõhutud, ta pole enam tema ise. “Tervet seksuaalsust ei saagi temas enam välja kujuneda,” kinnitab Palmet.

“Mis on terve seksuaalsus?” küsib esireast Tallinna ülikooli rektor Rein Raud, kes tuli kohale Linnateatri ja ülikooli vahelisele koostööleppele allkirja andma. Jah, traditsioonilised peresuhted paistavad peategelase vanavanemate ja ema serveeritud kastmes samuti üsna ebatervena.

Miks? Miks? Miks?

Teema venib laiaks, räägitakse kultuuridevahelistest erinevustest. Vaevalt, et lapse jaoks on erilist vahet, millises kultuurikontekstis teda ahistatakse, ent siiski – näidendi tegevus toimub Ameerikas, kus seksuaalsuhted alla 18-aastase inimesega lähevad “paragrahvi alla”. Meil on see piir neli aastat allpool.

“Pedofiilid tunnevad seadust päris hästi,” nendib Pulver. Probleemiks on ka varateismelised “seksikiisud” suhtlusportaalides ja kaubanduskeskuste pinkidel ning üleseksualiseeritud ühiskond laiemalt. Pulver viitab, et kannatavad ka mehed, kellele meedia sunnib peale üksnes tõupulli kuvandit, issanda loomaaed on aga seksuaalses mõttes oi-oi kui lai! Jutt tõmmatakse kokku, küsimused jäävad õhku.

Miks saavad tüdrukud küpseks enne poisse? Miks seab loodus paika ema ja lapse, aga mitte isa ja lapse suhted? Kas sõnapaar “keelatud armastus” tähendab ka tegelikult midagi?

On selge, et Prosa publikule lihtsaid vastuseid kätte anda ei tahtnudki. Etenduse ajal võis vaataja ju kohati itsitada, aga koju minnes muutuvad mõtted järjest süngemaks. Vaevalt et keegi tahaks sellele väga mõelda, aga Tirtsud ja Onu Tonksud võivad elada siinsamas, kas või naaberkorteris või... Äkki oleks ikkagi parem üldse mitte midagi mõelda?