Andres Laasik

Ameerika näitemäng avab keelatud armuloo tüdruku ja tema onu vahel.

Ei maksa lasta ennast segada karmidest märksõnadest, nagu “lapse seksuaalne kuritarvitamine” ja “insest”. Paula Vogeli näitemäng “Kuidas ma sõitma õppisin” Linnateatris pole sugugi masendav ja traagiline. See on humoorikalt vaimukas jutustus seksuaalsusest.

Hoogne huumor ei ole sugugi lavastaja Ain Prosa väljapigistatud väärtus, lavastaja on siin tuginenud täiel määral autori loodud teose vaimule. Vanemas keskeas mehe ja plikatirtsu vahelise keelatud armastuse lugu ongi täis vürtsi, kus autori tahtel mõtleb vaataja asja üle naeruturtsatuste saatel. Huumor ei tähenda siin sugugi seda, et probleemist oleks püütud kuidagi mööda vaadata, pigem vastupidi. Lavastusest kerkib välja kriitiline pilt seksistlikust ühiskonnast, kus inimeste pead täidab peamiselt üksainus mõte.

Näitemäng ja lavastus pakuvad oma lahendustes piisavat võõritusefekti, mis välistab nähtud loo lihtsustatud nägemise. Patuse armastusloo tegelased Tirts (Piret Kalda) ja Onu Tonks (Allan Noormets) ilmuvad vaataja ette eri aegadest pärit meenutustena, kus näitlejal (eriti puudutab see Piret Kalda Tirtsu) tuleb esitada eri eas tegelast ja nõnda ehitada rolli koos loole esitatava hinnanguga.

Lolita teema

Karget kummastust pakub ka tegelasi esitav koor, mille koosseisu kuuluvad Epp Eespäev, Ursula Ratasepp ja Andero Ermel. Vanu ja noori, sugulasi ja võõraid esitades ei anta aega kaasa elada, asjalikult mängitakse vaid tähtsamad teemad. Mängitakse näitemängu, kus on alasti lugu.

Ei näitemäng ega lavastus taandu vaid kriminaalseks alaealise võrgutamise süüdistuseks. Elu on mitmekesisem kohtuotsusest, mida antud juhul ei tulegi. Piret Kalda Tirts kannab rõõmsalt ja vapralt Lolita varaküpsemisteemasid. Kurikaela ja ohvri tähendused on mitut moodi mõistetavad.

Kui lavastuse kallal natuke norida, siis veidi nõrgaks jääb näitlejate töös võimu teema. Peamistes sõlmkohtades on olemas rõhuasetused, kes keda ja kuidas selles veidras armusuhtes valitseb, kuid päris lõpuni seda rida aetud ei ole. Võib-olla vajavad need nüansid enam kokkumängu ja ei saa välistada, et näitlejad jõuavad võimulahenduste kajastamiseni etenduste käigus. See lisaks üldiselt tempokale lavastusele veelgi pinget.