Katre Väli

Juba «Rätsepa» sisukat kavalehte lugedes selgub, et seekord ei pakuta publikule meelelahutust ega ka tõsist psühholoogilist teatrit, mille parimad näited on sündinud just ses samas teatrimajas.

Kavalehelt loeme kuulsateks semiootikuteks tituleeritud mõtlejate arvamusi ühiskonnast, keelest, diskursusest, võimust ja simulaakrumitest. Selline spikker ei valmista siiski ette ootamatusteks laval. Ka siia iidsesse vanalinna majja on jõudnud nüüd videoekraanid ja televiisorid.

Paratamatult ilmus hinge nukrus, et vana hea näitlejate näitamise teater on ajavooluga kaasa läinud. Küllap peab meie post(-post-post)modernistlik (kultuuri)ilm ka lavaruumist vastu peegelduma.

Võimu- ja teatrimängud

Mart Koldits on mitmetes oma absurdimaigulistes lavastustes uurinud suhteid võimu, inimlikkuse ja maailmas eksisteerimise vahel (näiteks «Tšapajev ja Pustota» või «Loomade farm» või ka «Lendas üle käopesa» Tartus Vanemuises). Jõudmaks inimese olemuse süvatasandile tuleb aga purustada raame, lammutada tavaarusaamu ja lõhkuda illusioone. Dekonstrueerimisega lavastus ka jõuliselt tegeleb.

Publiku silme ees kistakse, harutatakse, isegi näritakse fiktsionaalne lavailm kiht-kihilt paljaks nagu õnnetu mannekeen, kes iialgi ei sära valmis rõivastes. Samamoodi paljastatakse ka Rätsepa mitmepalgelisus ja võimuihar iseloom.

Etenduse jooksul pakutakse vaatajaile tasakaalustatud kompotina teatrimängu seinast seina – pikkadest monoloogidest ja kisast-kärast videoprojektsioonini välja. Kui lavastuse esimene pilt etendatakse valge voogava volangi taustal, siis viimane juba palja musta seina ees.

Linnateatri väikest saali on ära kasutatud sarnaselt etendusega «Pianoola», kus osa mängust toimus poolavatud uste taga. Esimese vaatuse lõpus lõhutakse lava piiritleva platvormi tagaruumidesse kandmisega kogu tümpsu, rokkmuusika, vehklemise, riiete ja moe ülemvõimu tulevärk.

Viimasele alles jäänud lavatükile seisatanud looritatud näitlejanna tardub aga kujuks, mille inimlikkuse tõestuseks tahaks teda (seda?) kangesti näpuga katsuda.

Paljastatud minad

Teadagi muutub iga kuninglik rõivastus lava taha viiduna vaid kulunud-kortsunud odavast materjalist riidetükiks, üheks paljudest tolmunud kostüümilaos. Niisamuti kustub rebitud rüüga kuningaski üksnes üheks paljudest omataolistest.

Siivsuse piire ületatakse lavastuses järjepanu ja üha ärritavamalt.

Eriti etenduse lõpus sooviksid kindlasti kõik, et Hannibal Lecteri maailmavaadet jagav Rätsep jääks vaid näitekirjaniku fantaasiatesse. Soov olla kõige võimsam ja ilusaim on aastatuhandeid inimkonna meeltes keerelnud.

Samas kaheldakse, kas meil on võim enda ilu üle, kas mood on kõigile või väljavalituile, kas iha äratab paljas ihu või varjatud inimkeha. Tõde on, et kõik ehivad ennast võõraste sulgedega.

Ükski laval riietega kaunistatud tegelastest ei pääse oma mina paljastamisest. Ei Veiko Tubina ja Mart Toome mõjusad rumal-naiivsed barbarid. Ei Eva Klemetsi kurtisaanlik kaunitar (kelle hääl tihti kostüümi tagant välja ei kostnud) ega Indrek Ojari peene psühholoogilise tajuga mängitud Rümp.

Oma alastusele püüab truuks jääda vaid Bert Raudsepa mässaja Carlos, kes peab samuti alla vanduma Rätsepa võimule. Ehk unistab siiski ka tema varjatult säravaist kintspükstest, kui valge plastist mannekeeniga maadleb, püüdes murda moe diktatuuri elava inimkeha üle.

«Rätsepa» mõtteliste ja reaalsete ruumide kasutus (kas või klaaskuubis kostüümi jaoks mõõtude võtmine) tõendab taas kord, et just teatrilaval on kõige õigem lahata vastuolusid tõeline-võlts, reaalsus-illusioon, mina-teine, barbaarsus-kuninglikkus jne. Tõde on meie kõikide maskide all peidus.