Andres Laasik

Mrožeki "Rätsep" tõi Linnateatrisse 60. aastate poliitiliste vaidluste tuuli.

Vahedat ideedraamat pole Laial tänaval ammu tehtud, kuid miks mitte teha – teatri repertuaaripilt on koos "Rätsepaga" väljakutsuvalt kirevam.

Slawomir Mrožeki "Rätsepa" nimitegelane on imagoloog-niiditõmbaja, kes tänu oma mainekujundamisele suudab vähemalt enda arvates juhtida kõiki olulisi protsesse. Näitemäng, mis valmis kaks aastat pärast legendaarset "Tangot" ehk 1966. aastal, on Mrožeki loomingus vähem tuntud. Mart Kolditsa lavastus tõestab, et teenimatult – 40 aastat tagasi kirja pandud tähelepanekud on päevakajalisemad kui iial varem.

Andres Raagi Rätsep on enesekindlal mees. Tal on olemas tarkus ümardada tõde ja põhimõtted kujunditeks ja öelda, kui suur on nende kujundite kaal ühiskonna silmis. Selline Ivo Rull või Agu Uudelepp. Venelased on taoliste inimeste kohta mõelnud välja küünilise sõna "poliittehnoloog". Mrožeki näitemäng algab stseenist, kus Rätsep purustab küüniliselt oma ateljees viibiva monarhi (Margus Tabor) illusioonid, mõeldes ise barbaritele, kes ähvardavalt ta eeskojas oma tundi ootavad.

Ateljee (loe avalikkuse, ühiskonna) hõivanud barbarite pealik Rümp (Indrek Ojari) koos oma militaarse kaaskonnaga (Mart Toome ja Veiko Tubin) on midagi värsket ja tabavat. Ojari mängib välja, et napi kultuuripagasiga mees on koos poliittehnoloogiga ühiskonnale liidriks kõlbulik, vähe sellest, ta satub Rätsepast kergelt sõltuvusse.

Mrožeki näitemängu tegevust lükkab edasi juba "Tangostki" tuttav mässav noor mees. Karlos (Bert Raudsep) tahab pehkinud ühiskonna alustalasid saagida, millised need ka ei oleks. Monarhia opositsionäär on peagi tülis barbaritega. Mäss on mäss kostüümi vastu. Aga eks räägib ka "Tango" Arturek vormide purustamisest.

Nagu Mati Unt

"Rätsepa" dialoog on mõttetihe. Siin on, millele kaasa mõelda, on olemas ühiskonna projektsioon. Mõttetiheduse poolest on "Rätsepal" sama veregrupp mõnede Mati Undi õnnestunud lavastustega, kus ta põrgatas kokku erinevaid ideid ja maailmavaateid.

Mart Kolditsat ühendab Undiga üks teinegi asi. Varalahkunud klassik luges näitemängudest suurepäraselt välja ideid, stiile ja suurel portsul vaimseid väärtusi. Ja oli vahel abitu märkama, mis tegelaste vahel juhtus ehk siis lihtsaid tegevuslikke käike. Nii jääb välja mängimata finaal, kus Rümbi saab oma tahte alla hoopis kurtisaan Nana (Eva Klemets), kelle naiselik menu ühiskonnas tugineb niisamuti Rätsepa loodud kostüümile. Näitemängu vint, mis räägib poliittehnoloogide loodud kujundite ettearvamatusest, jääb lavastuses peale keeramata.

Tõsine tõlgendus

Teises vaatuses jääb üheplaaniliseks nimitegelane, kes käib lõpplahenduse sees välja idee karistada mässavat Karlost naha nülgimisega. Ehk siis taotluse, mis ei mahu päriselt esimese vaatuse Rätsepa ratsionaalsuse raamidesse. Aga pööret tegelaskujus ei toimu.

Pöörete teravusega on lavastuses üldse lood nagu on. Mrozˇeki paradoksaalne koomika pääseb maksvusele viisil, mis lubab naerda poole suuga. Näitlejad loobivad laval ideid ja on aru saada, et jutt on tõsistest asjadest. Ent poliitiliselt on asi pooleldi pehmeke, sest kõige ägedamalt nähvab poliitika lameduste vastu naer. Loodetavasti loksub "Rätsep" naljakamaks.