Maris Podekrat

Kõigil inimestel, kes kuskilt kaugelt kodu poole sõidavad, on omad kohale jõudmise märgid. Mõned tallinlased peavad Tartu poolt tulles kodu piiriks seda, kui tee läheb kaherealiseks. Sindi inimestele on selleks võib-olla vana vabrikukorsten, Vastse-Kuuste omadele see rist, kust Tartu-Võru maateelt tuleb Põlva peale keerata ja eemalt hakkavad paistma väiksed künkad.

aan Tätte hakkab Vilsandi lõhna tundma veidi enne Papisaare sadamat – seal, kust algab vana munakivitee. Kolaki-kolaki, Tele2 ei levi enam, CD-plaat läheb mängijas hulluks. Pärast seda näeb juba merd.
Paadimootor tuksub nii, et hammastel hakkab suus kõdi. Veel natuke ja te hakkate nagu muuseas Saaremaast kui mandrist rääkima. See on hea märk. See tähendab, et Jaani kodusaar on juba väga lähedal.
Jaan Tättest saab varsti Vilsandi püsielanik. Jaanipäevaks peaks uue maja suuremate töödega ühele poole jõudma. Juba aastaid on ta saarel elanud aprillist oktoobrini, aga nüüd läheb päriseks.
"Kas ma suudan?" küsib ta. "Tahan proovida, just noores eas. Hirm on ka. Ei ole seda kogemust, et terve talve vastu pidada. See, mida siin kardad, on pimedus. Talvel läheb kell kolm juba pimedaks, kell kümme läheb valgeks. Kui kogu aeg õues elaks, oleks lihtsam." Madrustel on pikkadel laevareisidel profülaktiline küürimine, et neil kogu aeg tegevust oleks. Jaan saab siis oma energia kirjutamisse panna.

Saarel elamise vabadus tähendab seda, et keegi maksab selle vabaduse kinni. Tallinna Linnateater lubas Jaani Vilsandile ühe uue näidendi eest aastas. Seda pole üleliia palju, kui vaimu jätkub. Ainult et vaimuga ei tea kunagi ette, rahaga seda ei osta. Peale pimeda aja kardab Tätte seda hetke, kui inspiratsioon saab äkki otsa ja peab minema tööd otsima. See moment kummitab vist igal loojal kuklas. Isegi vanajumal andis seitsmendal päeval alla. Inimesel on vaja kogumis- ja mõtlemisaega.
Pealinnas on üleval Jaani uue näitemängu reklaamid. Londonis tuleb 13. juunil näidendi "Ristumine peateega" esietendus: "The Highway Crossing – Three people. One night. Four billion dollars." Naisi langeb Tätte nime peale nagu loogu. Küsi, kelle käest tahad, ikka tuleb vastu: "Tä-ätte! Nii lahe!" Hiljuti käis Jaan ühes tanklas bensiini võtmas. Mees, kes seal töötas, vaatas kõigepealt tükk aega. Ikka siitpoolt ja sealtpoolt, siis võttis südame rindu ja küsis oma naisele autogrammi. Ajakiri Oma Maitse pani kaane peale, et Tätte pletib kringlit. Kas see kära üldse Vilsandini jõuab?
"Kuulen kõike suure ringiga. Minu käest küsitakse, et mis tunne on kuulus olla. Elan siin vaikselt oma väikest peidetud elu. Kuulsust omal nahal tundnud ei olegi."
"Ma mõtlesin, et te praegu rohkem linnas olete. "Kaev" tuli just välja ja..."
"Esietendusel käisin. Järgmine päev tulin kohe tagasi. Ei saa – pean meestele süüa tegema!"
Tal on praegu kuus töömeest abiks maja ehitamas. Kõiki tarvis toita. Abikaasa on Tallinnas, noorem poeg lõpetas just 9. klassi. Kokaameti tõttu on Jaan viimasel ajal mõelnud palju nende naiste peale, kes peavad päevas kolm korda perele toitu valmistama. See on terve filosoofiakursus.
Söögitegemine algab juba eelmisel õhtul, kui tuleb valmis mõelda, mida hommikuks teha. Õhtul sellepärast, et teaks ärkamise aega arvestada. Sõltub, mida siis valmis mõtled. Teed näiteks putru. Sinna kõrvale keedad ühtedele teed, aga teistele kohvi. Söögi juurde on vaja leiba ja saia. Siis lõikad leiva-saia peale juustu, kurki ja tomatit. Tulevad, söövad, järele jääb üks suur laga. Umbes nagu Hasso Krulli luuletuses "Loomad olid söömas käinud". Keegi ei mõtle enam, kui ilusa laua sa katnud olid. Pärast sööki koristad kõik ära. Mis tarvis, paned külmkappi. Potid-pannid pesed puhtaks. Vahepeal teed jooksujalu mõned kiired toimetused ja siis hakkad juba lõunasöögi peale mõtlema ja kartuleid koorima.
Seda kõike võib ka nautida. Rõõmustada nagu budistid, kes ütlevad, et elu on teenimine. Teed nii hästi, kui suudad, ja see tõstab su eneseteadvust.
"See on see... võileib suudlusega. Aga täna läksin ma purgisupi teed."
"Kuidas teile "Kaevu" esi-
etendus meeldis?"
"Ma ei oskagi öelda. Olin vaadates niivõrd erutatud, et ei oskagi adekvaatset hinnangut anda. Olen vist muutumas selliseks tüüpiliseks vastikuks "loovisikuks", kellele meeldib peamiselt see, mida ta ise mõtleb. Nii ma ei oskagi öelda, kas kohad etenduses, mis ei vastanud minu ettekujutusele, olid head või halvad. Eeldasin ehk täpsemat liikumisjoonist. Ei tea kah. Igal juhul olen väga rahul, et Indrek Sammul selle tüki lavastas, ja näitlejatevalik oli armas.
Tore oleks kirjutada romaani. Näitemängus juhtub vahepeal nii palju, seal vahel on liiga palju filtreid. Tasapisi tunnen, kuidas tahaks üksi vastutada selle eest, mis inimesteni jõuab."
Sel aastal tuli ta saarele 26. aprillil. "Kaevu" pärast oli nüüd esimene Tallinnas käik. Ütleb, et varsti räägib ta nagu vanad inimesed: käis kolm tundi linnas ja nii väsinud. Vaim väsib ära. Kõik reklaamid, loe, haara, osta, müü, osta. Aga maal läheb taju teravaks.
"Looduses vaatad igat lindu. Tähelepanu on võimendunud, rääkimata helidest. Ma magan seal taga, metsa all. Linnud hakkavad kell viis hommikul laulma. Seda ei saa millegi vastu vahetada."
***
Kui keskkool läbi sai, oli valida kahe eriala vahel, et suvi vaba oleks: hakata kas algklassiõpetajaks või näitlejaks. Hakkas siis näitlejaks. 1986. aastal ei olnud veel suvelavastusi. Teatrid olid peaaegu kolm kuud kinni. Aga siis hakkasid tulema – projektid, suvetükid, musketärid. Tättel ei olnud muud teha, kui kirjutamisele üle minna, sest ainult sealt paistis vabadust.
Jaani kirjutamistempo on aeglane. Hea, kui õhtuks üks leht täis tuleb. "Ühe lehekülje kirjutamine – see võtab terve päeva. Pärast olen ma laipväsinud."
Maha tõmbab ta harva. Kirjutab nii kaua ja nii läbimõeldult, et terve näitemängu mustandi juures on parandatud ehk paaris-kolmes kohas. Näitleb mõttes kõik rollid läbi. Proovib, kas näitlejal on tema sõnu hea öelda. Tätte tükkides ei ole kunagi tobedaid kirjanduslikke kordusi, mida on hea lugeda, aga laval mõjuvad ebaloomulikult.
Kirjutab ta käsitsi, kollasele paberile. Linnateatri Triin lööb pärast masinasse ümber. Kõiki mustandeid hoiab Tätte ühe kausta vahel. "Nii paks on juba see kollaste paberite hunnik," mõõdab ta. "Pärast lähme mere äärde, ma näitan teile – seal on üks koht, kus ma kirjutasin "Meeletu" ja "Kaevu"."
Sügisel, septembris, hakkab ta uut näidendit kirjutama.
"Lehed lähevad teil lendu meretuulega..."
"Seal saab tuulevarju minna. Kadakapõõsa varju. Mitte et ma enda ees poosetan, see on kirjutamiseks tõesti hea koht." Kunagi püüdis ta seal nalja pärast "Meeletu" algust kirjutada ja tundis ennast väga hästi. Edasi tekib usk – kui mõnes paigas on midagi hästi läinud, on lootust, et järgmine kord läheb ka.
Aga laulud? Kas te ikka laulate? Ikka! Paar päris uut laulu on ka. Üks viimastest räägib sellest loost, mida viimasel ajal järjest sagedamini juhtub: "Tuleb juurde mees, keda sa absoluutselt ei tunne ja küsib: "Oled kuulnud, kuidas meie omadel läheb?" Siis mõtled läbi kõik lasteaiad, koolid, sõjaväed, kõik, kellega kunagi suheldud..."
Kuskilt jäi kõrvu, et Tätte teab kitarril umbes nelja duuri ja ajab sellega väga hästi läbi. Päris tõsi see ei ole.
"C, D, E, F, G, A, B. Ma ei oska neid – tead, mis võetakse – imeseitsmeid ja plusse ja miinuseid. Soolosid ka ei oska." Ta ei saagi kõiki asju mängida – kahe puuduva sõrmeotsa pärast. Lasi sõjaväes kogemata höövliga maha.
"Kas te nooti tunnete?"
"Ei."
"Kuidas te oma laulud siis kirja panete?"
"Ei panegi. Mul pole ühtegi laulu kirjas."
Kui lugu valmis, laulab kõik linti, mis siin ikka kirjutamise peale paberit raisata. Tal on kõik oma laulud meeles. Isegi näidendeid võib sõna-sõnalt peast öelda.
Oma esimesed laulud tegi Jaan sõjaväes Bakuu lähedal. Oli kindral Maksimovi suvilahoidja, aednik. Sellist suvilat võib ette kujutada kõige ilusamates fantaasiates – imelised mäed, Kaspia meri loksub ukse all, tohutud viljaaiad, mida Tätte hoolega kastis... Seal tehtud lauludest on sõelale jäänud kaks – "Vilsandi laul" ja "Silver Ükssilma laul". Mõlemad kirjutas ta samal päeval. Selline hea päev sattus.
"Tore, et teie laulud on inimeste sekka läinud."
"Tore jah. Ma muidu seda ei näe, plaatide läbimüügi pealt tean. Selle maja pealt. See on laulumaja. Välja lauldud maja." Ja ta meenutab, kuidas nad ülikooli ajal laulsid. Tepandit, Alendrit, Steinfeldti, Rujat...
"Ma lähen vaatan, mis see supp teeb, ja siis lähme mere äärde."
Mere äärde saab läbi metsa. Seda teed käib Jaan vähemalt kolm korda päevas. Tasa astub, lilledest mööda. Kui maikuus tulevad esimesed soojad päevad, siis hakkab männimetsas suur naksumine – noored käbid saavad vaigu pingest vabaks, lähevad lahti. Siis lööb kogu metsa vaigulõhna täis.
Tihti võtab ta mere äärde fotoaparaadi kaasa. "Taevast olen palju pildistanud. Pilvi ja udusid." Kõige kaunimad kaadrid juhtuvad kahjuks ikka sellele korrale, kui aparaat koju jääb. Ühel õhtul jäi ta vaatama, mis imelikud linnud sealt mere pealt tulevad – kummalised, pruunid. Selliseid polnud ta veel näinud. Tulid järjest tema poole ja – siis sai ta aru, et need pole linnud, vaid põdrad. Viis põtra ujus läbi mere Vilsandile! Jaan sõudis ruttu paadiga kaldasse, et neid mitte hirmutada. Mõtles veel korraks, et jookseb koju aparaadi järele, kuid jäi paigale. Muidu ei näeks nende tulekut isegi mitte oma silmaga. Päike läks just looja. Loomad tulid veest välja. Viis põtra – paksud, ümmargused, väsinud, lõõtsutavad – tulid veest välja ja raputasid ennast, nii et vesi pritsis.
Jaan istub oma pingi peale.
"Oi, siin on hea." Mere pealt puhub külma tuult. Vaikne on.
"Kirjutamisel on kõige tähtsam kontsentratsioon. Millegipärast ma tunnen, et see siin võimendub. Kõik on siin hästi. Mõtted püsivad ühes kohas, ei hüppa sinna-tänna ega kolmandasse kohta."
"Käib siin mõnikord teisi inimesi?"
"Siin ei käi."
Kui on kõle, siis istub ta kadakate vahele. Siin on üks merelt kaldale uhutud katkine rezˇissööritool. Paadisild on tema tehtud. Igal kevadel paneb vette, sügisel võtab välja. Kui on head tuuled, käib kalal. Praegu on halvad tuuled. Saare peal sõltub kõik tuulest. Kui Jaan raadiost ilmateadet kuulab, siis on tal ükskõik, kas ilm tuleb soe või külm, kõige tähtsam, kust poolt tuul puhub ja kui tugevasti. Kella seitsmeste uudiste mereilmateate kuulamine on nagu hommikupalvus. Pärast ilmateadet paneb ta raadio kinni. Raadiost satub kergesti sõltuvusse, harjub liiga ära, et see kõrva ääres mängima peab. Telerit tal ei ole. Ajalehed ei käi. WiFi on saare keskel piirivalvetorni otsas, siis peab arvuti sülle võtma ja sinna viima. Filme vaatab, raamatuid loeb. Ehitab. Majaga on kogu aeg tegemist. Saare peal ehitamine on üks lõputu organiseerimine. Seal ei saa puuduva vidina pärast suvalisel hetkel poodi joosta. Kes kunagi maja teinud, teab, et alati läheb mõni vajalik jupp meelest ära. Tavaliselt selline, mille taha jäävad kõik teised tööd pidama. Osa materjali tuuakse sinna veoautoga läbi vee, osa üle jää, muist paadiga.
Lambaid ega lehmi Jaan saarele võtnud ei ole. Tema rännumehehingega isa arutas mõnikord saunalaval, kuhu põrutada võiks. Kui paneks ükskord Võrru! Aga ta ei saanud kuidagi, loomad ei lasknud. Lehma tuleb iga nelja tunni tagant keti otsas edasi panna. Tätte tahab rännata. Mägedesse, Iraani. Ainult kass on saarel, sest tema saab mõnda aega iseendaga hakkama, kui tarvis. Kass on neil linnakass. Hiiri ei püüa, sööb kassitoitu.
Töömehed on vahepeal supi ära söönud ja istuvad õues.
"Noh, kas oli hea supp?"
"Sündis süüa küll!"
Suitsupääsuke lendab Jaani katuse otsa peale. Võtab koha sisse, teeb noka lahti ja ütleb: "Krtsetrsiirr, kurururtrrraa, tit-tit pruprupru..." Pika loo räägib südame pealt ära, kõva selge häälega. Väga kenasti räägib. Teeb nalja ka. Ühestki sõnast aru ei saa, aga kõik naeravad. Jaan ei lase tal oma uue maja sisse pesa teha, sest varsti pannakse kõik uksed-aknad ette. Sääski on veel vähe, aga muidu läheb kõik hästi. Muret pole vaja tunda. Jutt saigi räägitud. Lendab minema.
Tätte seisab keset õue ja vaatab oma kodu aknaid.
"Eile alles pandi. Vaatan ja vaatan ja... väga ilus tundub."