Jaanus Kulli

Juba tosin aastat on Indrek Sammul olnud Linnateatri hingekirjas. Ta on teatri üks enam ekspluateeritud ja hinnatud näitleja. Aga sellest ometi ei piisa ühele näitlejale. 2. juunil esietendub Sammuli käe all Jaan Tätte uus näidend "Kaev".

Kihk ennast lavastajana proovile panna on Sammulit varemgi tabanud. Ometi jäid need plaanid poolele teele. Sest materjal polnud see. "Nüüd aga sattus korraga sedavõrd hea tekst kätte, et enam polnud kaksipidi mõtlemist," põhjendab debütant. "Lugesin näidendi läbi, helistasin Jaanile, kes ütles, et tal pole selle vastu midagi."

Sammul ütleb, et eks see ole kõikides eluvaldkondades nii, et tahad katsetada, midagi uut proovida. "Proovides on laval juba piisavalt istutud. Mõtlesin, et prooviks nüüd ka seda teistpoolt." Sammul leiab, et ka lavastajad peaksid vähemalt kord kogema, kuidas on olla laval. "Nii oskaksid nad ka näitlejate tööd rohkem hinnata."

Sammulit köitsid Tätte uues näidendis ennekõike teemad, mis Sammuli sõnul ka teda ennast praegusel eluhetkel ilmselt kõige rohkem puudutavad. "Räägib ju "Kaev" inimese pidetusest. Sellest, mis paneb meil hingekaevus veed jooksma ja miks see kaev tühjaks jääb. Miks meil on selline tunne, et oleme nagu kuival. Või millest tekib sul äkitsi tunne, et oled siin maamunal täiesti üksi," vuristab Sammul kui varrukast küsimusi, millele ta noore lavastajana proovib vastuseid leida. Sammul tunnistab, et on temagi elus olnud hetki, kus ta on tundnud ennast lõpmatult üksikuna.

Näidendist meeldis lavastajale ka teema – mis toimub inimese fassaadi taga. "Me ju ei tea, mis toimub teise inimese sees. Me ei julge enda sissegi vaadata. Nii loomegi me endast maailmale teatud fassaadpildi. Mis minu meelest haakub väga hästi praeguse ajaga. Suhtu positiivselt kõigesse. Oled ise juba täiesti kuival, aga ikka on kõik jube hästi," naerab Sammul.

Et lavastajana on tal seljataga alles esimesed nädalad, siis eeldatavalt raskem töö seisab ees. "Kõige raskem hetk on see, kui me lavastusega Lavaauku kolime," usub ta. "Kus meil on vaja läbi murda suurest vabast õhust. Sest tegevus toimub tühjuses."

Just Lavaauk meelitas Sammulit "Kaevu" lageda taeva all publiku ette tooma. "Kui meil on olemas siin see tühi väli, siis miks me peaksime seda tegema väikses saalis," küsib ta ja teeb käega kaare üle Lavaaugu, kus parajasti käib kunstnik Iir Hermeliini juhendamisel lava ülespanek. "Just siin suurel ja tühjal laval mõjuvad kaks inimest hoopis rohkem abitult," põhjendab Sammul oma valikut Lavaaugu kasuks. "Kaevus" ongi kokku vaid kolm tegelast. Mängivad Ursula Ratasepp lavakunstikoolist ning Allan Noormets ja Andres Raag. "Lisaks on lavastuses ka üks väike salategelane," avameelitseb debütant.

Sammul ütleb, et oma lavastajaarsenali võtab ta seda, mis talle kui näitlejale on lihtsalt lavastajatest külge jäänud. "Teadlikult ei kasuta ma kindlasti ühtegi nende nippi. Seda enam et lavastajad, kellega olen koos töötanud, on ka lavastanud väga erinevalt."

Sammul ütleb, et ta ei võta lavastajatööd kui lahingut, mis muide ühe teemana ka näidendist läbi jookseb. "See pole selline tuuleveskitega võitlemine. Et võtan nüüd ette miski töö ja nüüd panen piraka ja nüüd panen puraka."

Sammul usub, et Tätte uus näidend sobib suurepäraselt Lavaauku ka sellepärast, et kui varasematel aastatel on siin tehtud pauku ja tuld, ratsutatud suksudel ja pakutud suppi, siis nüüd kõlab lavalt vaid sõna. Ja ei midagi muud. "Las ta siis ühe viimase suvelavastusena olla selline vaiksem etendus. Võib-olla järgmine suvi on siin veel Lavaauk ja siis on ta läinud."

Indrek Sammul ei oska täna veel öelda, kas see jääb ta esimeseks ja viimaseks lavastuseks. "Eks näis. Sõltub, mis sellest kõigest hinge jääb..."