Andres Laasik

Linnateatri näitleja Indrek Sammul on hõivatud oma esimese lavastajatööga. 2. juunil esietendub Linnateatri lavaaugus Jaan Tätte "Kaev".

Sel nädalal sai sooja ilmaga minna juba mängupaika harjutama. "See on minu jaoks kõige raskem etapp, lavaauku viimine. Senine lugemisperiood on läinud hästi. See, kuhu me oleme jõudnud, kattub minu ettekujutusega sellest näidendist."
Indrek Sammulil tuli enda sõnul läbi elada tavapärased esimese proovi piinad. "Kui esimene proov oli läbi, meenutasime Mati Undi ütlust, et esimest proovi on tarvis selleks, et jõuda teise proovi. See on arusaadav, sest hulk inimesi saab kokku, igaühel on oma tõlgendamismaailm näitemängu kohta valmis mõeldud."
"Olen rohkem näitleja," pakub Sammul, kuigi lavastamise võimalus mõlkus ta meeltes juba enne seda, kui sündis "Kaevu" tegemise plaan. "Lavastamine on sarnane näitlejatööga. Kui on hea materjal ja hea tegijate seltskond, siis lähed põlema," ütleb Sammul.

Lavastamise tehnilise poole pealt arvab ta, et jalgratast ta ei leiuta. "Olen kogenud, kuidas töötavad meie oma maja lavastajad ja Adolf SŠapiro. Töötan nende vahenditega, proovin teha samamoodi, nagu töötavad nemad. Näitlejal on teise näitlejaga ikka kergem töötada; mõtled, kuidas saad teda aidata."
Lavastama viis Sammuli paljude asjaolude kokkulangemine. "Sain kirjandustoast lugemiseks Jaani uue näidendi ja kui läbi lugesin, sain kohe aru, et tahan seda lavastada. Helistasin Jaanile, ta jäi peaaegu kohe minu ettepanekuga nõusse."
Sellist vedamist, et on olemas uus oma näitemäng, lavastaja, kes seda väga teha tahab, ja täitmist vajav auk teatri plaanides, ei juhtu keerulise masinavärgiga teatris sageli.
Teatris tekitas vaidlusi Sammuli soov "Kaev" just lavaaugus, lageda taeva all välja tuua. "Jaan Tätte üllatus, et ma seda lavaauku planeerin. Mulle öeldi, et see on intiimne näidend, mida peab tegema väikses saalis tubateatrina. Mina kujutasin just ette seda tühjust ja kõrbe, mis "Kaevus" on, ja seepärast tahtsin selle teha avaral lavaaugu laval. Seal pole tarvis näidendi tegelaste ümber heljuva tühjuse efekti eraldi tekitada. Oleme harjunud väljas suurel laval nägema tantsu ja laulu. Aga ma usun, et meie teatril on nii hea publik, et on nõus vabaõhulavastusena vaatama ka tõsist materjali."
Absurdimaiguline "Kaev" jutustab kahest mehest, kelle elu kaevu veerel muutub, kui saabub noor kena neiu. "Siin on paralleele mõnegi klassikaks saanud näitemänguga. Kuid ma katsun seda teha puhtalt, viideteta, keskendudes "Kaevus" olevale loole."
"Kaevul" on Jaan Tätte näitemängudele omaselt palju tõlgendusvõimalusi. Sammul plaanib äärmustesse mitte minna. "Teeme "Kaevu" piiri peal, nii et on olemas koomika ja ka tõsisem pool. Jõuliselt ma näitemängu kuhugi suruda ei taha."
Autor hoiab silma peal
Lavastaja kiidab "Kaevu" tegemise puhul võimalust saada autorilt tagasisidet. "Jaan käis proovis ja jäi üldiselt rahule. Me pärisime temalt ühe ja teise asja kohta aru. Huvitav on see, et ta lisas näidendile veidi dialoogi ja kirjutas sinna juurde ka mõned remargid. Tuli aga välja, et just need remargid olime me enne juba ise näidendisse sisse mänginud."
Sammuli sõnul on lavastaja erilise seisuse taga vastutus. "Tema valib materjali ja määrab kaheks kuuks näitlejate elu. Kui lavastus on hästi tehtud, on see suur asi." Uude seisusesse tõusmisel näeb ta ka ohte. "Sellega on nii, nagu on ka "Kaevus" – anna ainult natukene võimu kätte ja asjad lähevad käest ära. Õnneks ei ole mu suhe näitlejatest kolleegidega muutunud."
Näitlejatöö kõrvalt teeb lavastamise raskeks ajanappus. "Mul on peaaegu igal õhtul etendus. Päeval on proovid. Pole lihtsalt aega järele mõelda, mis täna proovis toimus ja mida homme teha. Aega tuleb hommikutundidest juurde võtta."