Rein Veidemann

Jaan Tätte pihib kavavihus, kuidas ta ootas järgmise näitemängu "kallist ideekest" ja leidis selle ühel päeval Sahara lõunaservas teadmises, et näitemäng saab nimeks "Kaev".

Kaev, allikas, kõrb ja janu on maailmakirjanduses levinumaid metafoore. Tätte võttis riski sattuda stereotüüpiasse (absurdikomöödia sugemetega eksistentsiaalne draama), aga kuna Tätte on meister kirjutama dialoogi, mille käigus kahe tunni jooksul otsitakse elu mõtet, mis on armastuses kui ülimas läheduses, siis muutub banaalsuseni kulunud motiiv taas ehedaks.

Niisiis, laval lebavad kaks meest, Aksel (Allan Noormets) ja Robi (Andres Raag), kes on kaotanud nii armastuse kui ka usu. On jäänud vaid lootus, kuid ka see hakkab pikkamööda hääbuma. Kuidas edasi elada ja millest kinni haarata, kui leiad end seismas kuivanud suu ja hingega? Üks tegelane ütleb, et peab olema julgust kaevust eemale minna, teine, et peab olema julgust kaevu juurde jääda .

Sisyphose müüdist

Tätte esitab oma versiooni Sisyphose müüdist. Meeste rituaalid kaevu ümber on võrreldavad Sisyphose kivi lükkamisega mäest üles.

Kogu aeg toimib kindel, kuid lootusetu rutiin. Kaevus ei ole vett, aga mehed lasevad ometi ämbri kaevu põhja, et seda sealt ammutada. Vesi on lõhnatu, värvitu, maitseta. Robi ütleb päikesest pimedaks jäänud Akslile, et ta kallas ämbrisse mitte midagi. Ammutatud tühjus omandab kullaväärtuse.

Minu filoloogist tütar, kes etendust nautis, pakkus näidendi tõlgendustaustaks ka robinsonaadi: kaks peategelast on nagu Robinson Crusoe ja Reede. Või veelgi maalähedasem paralleel: Suur-Peeter (Aksel) ja Väike-Peeter (Robi). Suurem ja tugevam domineerimas väiksema üle.

Mõlemad peategelased tegelevad enesesisendusega: kuigi on pimedus, halvatus ja jõu puudumine, siis ikkagi kujutatakse ette, et kõik on ajutine ja kõik läheb paremaks.

Samuti elavad mõlemad pidevas eituses ning enesepettuses. Aksel ütleb, et on alati unistanud sellest, et midagi poleks teha. Siin omandab elu mõte ühtlasi iroonilise grimassi: ellu jääda, aga mitte mõistust kaotada.

Pääsemine naises

"Mehe peab sageli äratama ellu naine. Samas võib selleks olla mõni oluline elus kohatud inimene. Üks inimene võib teisele olla ingel või päästerõngas, millest kinni haarates võib uuesti elu mõtte leida.

Üks inimene võib teise jaoks avada mingid kanalid ja taas on väge edasi minna, sest leitud on armastus või usk iseendasse," on näidendit kommenteerides öelnud Indrek Sammul, kellele "Kaev" on lavastajadebüüt.

Naine astub mängu paljunemissooviga. "Kui annad mulle peegli, siis annan sulle musi. Musi on mul alati kaasas," tingib naine (Ursula Ratassepp). Taaskord tüüpiliselt tättelik repliik: minimalistlik, ent ometi emotsionaalselt laetud. Naine on nimetu, lihtsalt naine. Ta esindab looduslikku valikut: sigitada saab kõige tugevam.

Mehed püüavad naist ilusate valedega üle trumbata. Kui tugevam on oma osa saanud, siis saab võimaluse teine meeski. Sest üks on küll tugev ja jõuline, teisel on aga nägemine – ja silmad on inimese hingepeegel.

Naine annabki mõlemale mehele uue hingamise ja elu. Ta veedab nendega öö ja lahkub kaevult. Mehed on tema janu kustutanud, tal on julgust uut kaevu otsida.