Andris Feldmanis

Kõrbes kaevu ääres filosofeerivad mehed päästab naine, kellel on ürgne sigimissoov.

"Kaevu" idee on Jaan Tättel hea. Postapokalüptiline otsatu kõrb, kaks meest ja kaev, kust iga päev saab kätte vaid napilt klaasijagu joogivett, parajalt, et hing sisse jääks.
Originaalne see kompositsioon pole – Godot' ootamisest kuni hiljutise Von Krahli teatri tõlgenduseni "Võluflöödist" on näiteid piisavalt. "Kaevus" arutlevad kummalises olukorras oma eluolu üle mehed Aksel (Allan Noormets) ja Robi (Andres Raag).
Alates kõvadest sümbolitest nagu vesi-kaev-kõrb-janu leidub näidendis teisigi, näiteks filmiseoseid.
Paraku jätab "Kaev" vaataja sümbolite ja selgelt välja joonistamata karakterite vahele ekslema, kombates eri eksistentsi-teemasid ning zˇanre ei julgeta ühestki pikemalt kinni hoida. Natuke filosofeerimist, natuke teadlikku rahvanaerutamist, siis jälle tõsisemaks – mõtted on ilusad, aga ümmargused. Ja nii kaks tundi.

Paaris kohas sõidavad etendusse sisse n-ö metavahepalad – ootamatult suunatakse valgus kitarriga hipile, kes rebib särgi seljast ja kallab ennast veega üle (sümbol!). Neid on veel, kuid üldkompositsioonis ei leia neile head kohta – äratavad vaid dialoogi jälgimisest väsinud vaataja (need on ainukesed kohad, kus debütantlavastaja Indrek Sammul astub algtekstist kõrvale). Jääb mulje, nagu oleks lavastajagi hetkeks kahelnud, kas veab muidu välja.

Suvised mõttekatked

Kõrbes dialoogi veeretavad mehed (või õigemini vaataja) päästab lõpuks Naine (Ursula Ratasepp), kes toob näidendisse hädavajalikku konfliktsust, energiat. Tätte naisalgel on ürgselt alalhoidlik sigimissoov; saanud, mis tahtnud, jätab ta mehed edasi filosofeerima. Paraku on siin näitlejal ahtalt mängimisruumi ja aega raamist välja tulemiseks.
"Kaev" võiks olla meditatiivne mõistujutt, darwinistlik duell või eksistentsiabsurd, aga praegu on tegemist pigem kergesse suvelavastuse-kuube riietatud mõttekatketega. Julgust napib, tättend "Kaev" tunneb end linnateatri lavaaugus liigmugavalt.