Lea Larin

Jaanus Rohumaa "Genoom" tegeleb pigem üldinimlike kui teaduseetiliste küsimustega.

Mida peaks tegema teadlane, kui kuumal suveööl lahtilükatud aknast ronib laborisse paar takustes hõlstides tegelast, kes, tundes elavat huvi teaduse toimemehhanismide vastu, end ulgudes õõtsutama hakkavad, kui taipavad, et isegi kõige lihtsamate eksperimentide käigus hukkub miljoneid baktereid?

Eks ikka rahulikult selgitama, et samasugused tapatalgud "süütute batsillide" kallal võivad toimuda ja toimuvadki kiljujate endi kehades, ning vältima jutu edasist pöördumist karmavõlgadele, viljaringidele ja küsimusele, mis selle kõige mõte on. (Kuigi sellele vastamine võib osutuda võimatuks.)

See näide ei pärine Linnateatris värskelt esietendunud eesti uuest algupärandist "Genoom", vaid elust enesest. See näitab, kui kummaliselt libedaks ja kentsakalt kummitoataoliseks võib osutada teadusliku ja tavamõtlemise kokkupuutepind. Õnneks on "Genoomi" autorid Jaanus Rohumaa ja Triin Sinissaar suutnud teaduse hiilgava palge ees nägijateks jääda ning mitte lasta end virvatulukestel laukasse meelitada.

Veenvad vennad

Niisiis, teatrikuu, laupäeva õhtu, esietendus. Ja lavapimedusest ilmuvad vaataja ette kaks venda: Ameerikas indiaanlastelt elutarkusi otsides politseile, peyote-kaktus taskus, vahele jäänud Joosep (Indrek Ojari) ning teda koju eskortima saabunud edukas noorteadlane Tristan (Alo Kõrve). Esmapilgul lihtsakoelisena näiv konflikt olemuslikult erinevate vendade vahel vastandab kaks maailmast arusaamise viisi – täppisteadusliku ja intuitiiv-tunnetusliku –, lubades vallandada tulevärgi ja sädemed.

Liigset tõsiteaduslikkust neil, kes teadust üldisemalt või eriti geneetikat millekski arusaamatuks või igavaks peavad, karta ei maksa. Sest kuigi lavastus on täis pikitud bioloogiaalaseid minimonolooge ning lavale on toodud päris laborist päris pipetid ja päris šeiker, millega lisaks sihipärasele kasutamisele on hea viinakokteili segada, tegeleb näitemäng siiski pigem üldinimlike kui teaduseetiliste või -filosoofiliste küsimustega.

Mis võib sattuda kaalule, kui meeleheitlikult edu himustades lüüakse käega aususele ning trambitakse kolleegidel ja armastatud inimestel justkui inimihudest laotud karjääriredelil? Kui ühele vaekausile seab elu armastuse, sõpruse ja perekonna, teisele aga võimaluse teostada end maailmakuulsa tippteadlasena?

Alo Kõrve mängib noort teadlast, jäädes karismaatiliseks selle kiuste, et lapseeast saadik end isekalt teadlasekarjääri sooritama programmeerinud Tristan on ebameeldivalt egoistlik ja kohati jõhkergi, valetab oma lähedastele ja manipuleerib nendega.

Kuid sama suudab ka vastandpoolus – Indrek Ojari Tristani noorema venna Joosepina –, kelle suurim saavutus on peyote't tarvitades kogetud universumiga üheks saamise tunne ja soov hakata bändi tegema. Ojari oskab samasse rolli veenvalt panna noorema ja lollima venna varjatuma olemuse, vanema venna väärtushinnangutest hoopis erineva moraali ning valikud.

Ning oh neid Linnateatri naisi! Elisabet Tamm Tristanile üdini ustava Saarana kehastab detailideni tõetruult arhetüüpset eesti naist, ikka oma mehe nimel ennast ohverdavat rügajat, ikka oma meest innustunult toetavat, ikka ja alati end ja oma soove mehe järel teisele kohale asetavat pühendumust.

Teadlane on uhke olla

Niisiis, mida teeksite teie noore teadlase nahas, kui saaksite võimaluse kasutada viie aasta teadusuuringuteks piiramatut ressurssi ning sihid teie silme ees ei oleks väiksemad, kui leida vasturohi aidsile või vähile? Konks on muidugi ka, kus siis seda ei oleks.

Valikuid ja vastuseid kombib tüki üks autoritest ja lavastaja Jaanus Rohumaa tundliku eetikaga, praktilisemas mõttes saab teises vaatuses töövahendiks Christopher Marlowe' "Doktor Faustus". Ning kui esimeses vaatuses tuuakse lavale peyote, siis võib ju arvata, et see ka pauku teeb.

Eks ole seegi Rohumaale omane, et ta nügib oma leebel moel eesti teatri traditsiooniliste väljendusvahendite piire avaramaks, julgeb oma maailma luues muinaslugusid jutustada, kuid ei pelga sealjuures ei tänapäevast tehnikat ega löö põnnama vaatajale õpetlike loengute pidamise ees.

Teadlane olla on uhke ja hää, kes ei usu, minge ja vaadake, kui seksikas ja külgetõmbav võib olla teadlaste maailm.